Oleks! Sõna, mis kustutab mänguri peas kõik muu
Mis neetud asi see on, mis mänguautomaadi taga inimesega juhtub? Kuidas see mehhanism toimib? Mida kiire raha, hõlptulu lubamine – sest mu lihtsa maapoisiloogika järgi veab just nimelt see inimese mängusaali – psüühikaga teeb? Kuidas saab minna nii, nagu kirjutas mulle selle loo ettevalmistamise ajal ühe mänguri kaasa: “Väljapääsu ma ei näe ega usu, et miski muu kui surm selle kire temas kustutab.
Mängusõltuvus on väga hästi varjatav haigus. Kui mees on alkohoolik, siis seda on iga ilmaga näha. Ja kui ta juba pikemat aega iga päev vindisena koju tuleb või seltskonnas lakkamatult kätt pitsi järele sirutab, siis jõuab arusaamine pahest üsna kiiresti kohale.”
Mängurlusega on hoopis teine tera. Kõigepealt võib kuluda oma pool aastat, et üldse teada saada, et su mees käib kasiinos. Sest mängimine õpetab suurepäraselt valetama.
Kuidas saab nii juhtuda? See pole ju mingi aine – alkohol, narkootikumid. Ei ole ju? Või on unistuste helesinised õhulossid kangemad kui mingi aine? Või tekib automaadi taga istudes organismis mõni aine? Või – elagu härrased vandenõuteoreetikud – piserdavad kasiinod oma õhku midagi, mille vastu töötajaid vaktsineeritakse? Olgu, see on absurdne. Aga absurdne on ka see, et inimene ise astub raudse järjekindlusega, mingi füsioloogilise sõltuvuseta järjekindlalt ühe ja sama reha otsa. Kasiino uksest sisse.
Miinus tuhat. Või kaks
Oma senise 32-aastase elu jooksul olen käinud kasiinos vahest paarkümmend korda. Mõni aeg viis korda aastas, vahel aastaid mitte kordagi. Korraga olen mänginud maha vahest kõige rohkem paarsada krooni ja ükskord tulnud Black Jacki lauast tuhandese võiduga – see oli ka mu ainus kord lauas olla. Ma usun, et mu saldo on kokku umbes miinus tuhat krooni, no maksimaalselt miinus kaks tuhat. Senise elu peale.
Ei-ei – olin kirjutamisjärjega juba kaugemal, kui meenus, et valetan. Soovmõtlemine, mis muud. Alles eelmisel aastal sattusin mõnigi kord piduse peaga kasiinosse ja jalutasin sealt kaks korda vist kolme- ja kord kuuesajase võiduga välja. Eks soovmõtlemine ja selektiivne mälu ole samuti nähtused, mille arvel kasiinod elavad. Kaotustest ei mäleta midagi. Eks neidki vahest oli, aga mitte üle paarisaja krooni. Ma vähemalt loodan.
Nüüd on meedias kasiinodest jälle ühe, teise ja kolmanda nurga alt kirjutatud. Kahjuks, kui me mõtleme ajendile, ja õnneks, kui mõtleme sellele, kui palju tragöödiat on selles kõiges ja kui oluline on see teema. Aga mul ei ole vastust küsimusele: mis toimub inimeses mängumasina taga? Lisaks muidugi see, et ka füüsiliselt on kasiinodes toimuv kõigi eest varjatud. Et näha, mis toimub kasiino uste taga, tuleb neist sisse astuda. Sinna ei lubata ühtegi kaamerat. Kasiinodel pole ühtegi akent. Kasiinodes pole ühtegi kella.
Mul on kaks tuhat krooni ja ma lähen sellega mängima. Tartusse ja Tallinna.
Enne veel kohtun sõbraga, kes mängib netis 25-dollarisendiste panustega pokkerit. Istume mu köögilaua taga. Alguses mängime niisama tikkude peale. Siis jagame majas olevad tikud omavahel ja anname tikule väärtuseks neli krooni. Poole tunniga teen ma ta lagedaks. Pluss 256 krooni. Sõber ütleb, et see polnud mu mänguoskus, mis võidu tõi, vaid mul lihtsalt vedas.
Enne veel veedan kaks päeva võrgus ja mängin mängurahaga pokkerit. Toksin ja toksin online’is. Inimeste, mitte masinate vastu. Võidan ja kaotan. Tüütu on, see pole ka pärisraha. Kaotused tulevad siis, kui enam ei viitsi ja lähed teiste ogarate pakkumistega kaasa. Nii-öelda programmeeritud kaotused. Ja mänguraha saab alati juurde. Igav on.
Esmaspäeva õhtu. Kella üheksa paiku lähen kaubahalli all olevasse kasiinosse. Alustuseks teadlikult majareegleid rikkudes, et näis-näis. Minuga on kaasas vastselt 19-aastaseks saanud noor neidis, kes mu hinnangul küll oma vanusest vanem välja ei näe. Ja kasiino uksel on piktogramm, mis sõnab üheselt: alla 21-aastastel on ka vanema saatjaga keelatud mängusaalis viibida. Numbrit ei tee sellest keegi.
Kasiino on tühi. Leti taga on keskealine teenindaja. Diivanil “läpaka” taga istuvad poiss ja tüdruk. Ja ma ei usu, et nemadki on 21. Teevad nad mis teevad, igal juhul ei mängi. Mul on mulje, et noored armunud on tulnud lihtsalt tüdruku ema töö juurde. Aga see võib ka ekslik olla.
Libistan sajase pokkeriautomaati. Viiekroonised panused. Mitte midagi. Kui duubeldan, lööb järjekindlalt kuninga või ässa ette. Kõik duublid seega vastu pükse. Läheb teine sajaline. Sama seis. Tahan raha välja võtta ja teise masinasse ümber kantida, aga mu viimasest kasiinoskäigust saadik on asi muutunud. Enam ei ole kõlisevaid mündikopsikuid, et lased oma kolmkümmend kroonikest välja ja kolistad teise automaadi juurde. Loogiline – sajane on sees ja hoiab sind selle masina juures, kuni on otsas. Võid muidugi kutsuda kasiinotöötaja, aga nii väikeste summade pärast on ju õigel eestlasel piinlik teist inimest tülitada. Kaval.
Niisiis – kolm või neli sotti on pokkerimasinasse libisenud. Nuppude toksimine on meeletult tüütu ja täiesti lootusetu. Kombinatsioone, mis oleksid rohkem kui kolmik või kaks paari, üks kord ka rida, lihtsalt ei tule. Nende kombinatsioonide võidukoefitsient on väike ja duubeldada masin lihtsalt ei lase. Enne läheb issanda päike looja, kui siin võidad. Tunne on täiesti lootusetu ja nüristav. Misasja ma ronisin siia!?
Okei, “slotikad”. Needsamad ühekäelised piraadid, kus vanasti jooksid õunad, kirsid ja BAR-id. Nüüd on need kui seiklusmängud: värvikirevad ja elektroonilised. Aga ega ise ikka midagi määrata ei saa. Nagu slotid jooksevad, nii on.
Raha hakkab tulema
Mulle meeldib masin, mille nimi on Alien Hunt. Alieni-kosmoseloost inspireeritud kujunduse ja looga mängumasin. Jajah, meie narratiivses, lapsikult muinaslugusid armastavas naiivses maailmas on nüüd juba ka slotimasinatel oma lugu! Kuigi olen ju filmidest näinud Las Vegase teemakasiinosid, sfinksikujulisi ja mis kõik veel, nii et mis siin ikka imestada.
Libistan sajase sisse. Just libistan – rahatäht libiseb neisse masinatesse salapäraselt, müstiliselt, tõotavalt. Siin on kõik paigas. Valin reapanuseks krooni ja viis rida, mille kombinatsioone masin jälgib.
Spin-roll. Spin-roll. Spin-roll. Spin-roll.
Ja siis hakkab juhtuma: kolm ust kukuvad kõrvuti, avanevad ja masin karjub – BONUS! Ma ei saa midagi aru, järgmiseks on mingid kuus level’it, kus sa pead valima nupu, mille taga on mingi number ja mille vajutamise peale saab Alieni-koletis kuidagi arvutigraafiliselt surma. Ja siis jooksevad numbrid.
Vajutan jälle. Spin-roll. Ja see juhtub jälle. Siis ma saan juba aru, et need numbrid on puhas raha. Minu raha!
Krediit näitab 1322. Nii et jämedalt olen siis üheksasajaga plussis. Vajutan raha väljamakse nupule. Seesama tüdruk toob mulle raha ja allkirjastamiseks kviitungi – olen kätte saanud. Kasiinotöötaja vormiriietust tal seljas ei ole.
Mu kaaslanna palub, et lahkuksime. Ta on esimest korda kasiinos ja tal on sellest kõrini. Mul ka. Lahkume.
Käime korra läbi ühest, teisest ja kolmandast kohast ning mõne tunni pärast oleme tagasi. On juhtunud see, mida olen lehtedest lugenud. Sõltuvus tekib pahatihti nii, et algaja mängur saab suurema võidu ja näeb, et kasiinos on võimalik võita. Seda võitu läheb ta jälle ja jälle püüdma. Edutult muidugi. Mind tõmbab sellesama masina poole. Ta andis neid boonuseid ju nii tihti! Kui ma poleks raha välja võtnud, oleksin vahest võitnud neli tonni! Aga loomulikult ei ütle masin kahe esimese sajalise peale mitte üks noh.
Läheme üle süsteemile
Kasiinos on muutunud niipalju, et kaks naist on jäänud kahekesi. Kui lähen leti äärde jooke tellima, näen letil koolivihikuid, milles on matemaatika- või füüsikaülesanded, mingid graafikud. Täpsemalt ei tihka piiluda. Mulje emast ja teda abistavast tütrest süveneb.
Mängime nüüd kaaslannaga kahekesi ja meil on süsteem. Võtame ette ringis seisvad masinad ja laseme igasse sajase. Kui see kahekordistub, siis võtame välja, kui ei, mängime otsa. Korra kahekordistub vist. Igal juhul läheb seniteenitu kõige liha teed, ja lisakski veel. Liiatigi kui ma lõpetuseks lasen vähimagi eduta veel mõnisada krooni oma “lemmikmasinasse”.
Siin ja edaspidi on mu arvepidamine sassis. Esiteks ei suuda ma mingitel emotsionaalsetel ja irratsionaalsetel põhjustel summasid üles märkida. Teiseks tahan tekitada endal võimalikult tunnet, et see on mu enda, mitte toimetuse raha. Kolmandaks usun, et üks kasiinode konkse on ka see segadus, kus sa ei tea, kui palju sa plussis või miinuses oled, ja soovmõtlemine paneb su emotsionaalselt vähemasti plusspoolele. Juhtugu see siis ka minuga.
Igal juhul lahkun ma sealt mõneti õnnelikuna – esimene etapp tõestas, et kasiinos pole võimalik võita – ja mõneti kripeldava südamega: kui oleksin Alieni-masinal edasi mänginud, oleks tasku paks. Olen kindel, et mõne tunni jooksul on keegi käinud seda masinat näppimas ja mu jooksu ära rikkunud.
Ja veel – ma loodan, et see ei maksa nüüd kellelegi töökohta, sest mu mulje võis olla petlik –, aga vähemasti üks noor inimene, see vihikutega tüdruk TEAB, et kasiinos ei ole võimalik võita.
Endine mängur ütles: “Eks iga mänguri profiil on erinev, aga mänguriks saamine on tavaliselt seotud võiduga. See tuleb hiilivalt, väga märkamatult. Ma olin aastaid suvalt kasiinos käinud. Niisama. Ja siis juhtus, et läksin viiesaja krooniga mängima – ükskõik, kas tuleb või ei tule. Ma ei mänginud kunagi automaatidega, Black Jacki lauas ikka. Ja 45 minutiga oli mul ees 70 000. Vaat siis käis krõks ära, siis mulle tundus, et nüüd ma oskan, nüüd ma tean, kuidas see käib. Siis sai must MÄNGUR.
See on väga peen keemia, mis käima hakkab. Sa tead, et oled “pikas jalas” poole miljoniga miinuses, et seda pole reaalne võita – aga no 50 000 ma ikka võidan, ma olen seda võitnud ju. Võidan selle ja maksan võla ära ja siis on kõik. On ta jah! Tagasi võita EI OLE VÕIMALIK. Lahti saab ainult nii, et sa otsustad: nüüd on lõpp. Ja hakkad oma ropu ja ausa tööga raha tagasi teenima. Kasiinol on paberist uks, ma isegi ei toeta sinna vastu. Kui on meeletu häda ja kasiino uks on lähedal, ma ei lähe sinna tualetti. Sest ma tean, et olen haige mees.
Ja kui sa ütled, et oled sattunud sinna joogise peaga, siis on sinuga korras, siis sa pole mängur. Mängur on alati kaine.”
Ülevoolav viisakus
Tallinn. Park Hotell ja Casino. Eesti suurim. Panen selga punase T-särgi ja ülikonna, korralikud linnapoolsaapad ja lähen. Et jätta endast mulje kui enam-vähem rahakast yuppie’st. Kõik tervitavad väga viisakalt ja naeratades. Sellise tooniga, et ma taban ennast korduvalt mõttelt: kust ma seda inimest tunnen? Ei tunnegi – nad tahavad, et mul see tunne tekiks. Istun pokkerimasina taha. Imelik ja eba on olla. Olen täiesti vales keskkonnas. Kolmapäeva lõuna ajal on majas vahest kolmkümmend klienti, eri soost ja vanusest.
“Kas ma tohin härrale midagi juua pakkuda?”
“Džinn-toonik.”
Klaas tuleb. Libistan mõnisada krooni pokkerimasinasse. Edutult, nagu ikka. Sularaha saab otsa. Võtan kassast tuhandekroonise zˇetooni, lähen Black Jacki lauda ja vahetan selle viiekümnesteks. Mu kõrval on nii neljakümneaastane mees, vahest paari tuhande eest žetoone ees. Mängime. Alustan miinimumpanustega. Rüüpan džinni. Käed millegipärast värisevad. Kaaslane paneb järjekindlalt ühele käele 250, teisele 50. võidab ja kaotab. Nagu minagi. Aga ma püüan olla ratsionaalne ja mu kuhi kasvab vaikselt. Nii mu kaaslaselgi. Siis hakkab ta kaotama. Mina võidan mõõduka sammuga. Lauanaaber läheb närvi ja mul hakkab vastik. Ma näen, et tal ei ole hea olla. Ma näen, et ta tahab, ei – ta VAJAB võitu. Igati ontlik ja sümpaatne, intelligentne mees. Ma ei suuda seal enam olla. Miskipärast ütlen kobava vabanduse, et aitab küll, dzˇinn ka otsas, ja vahetan oma 1800 krooni kassas rahaks.
“Nii, tuli ilusti tagasi,” naeratab kassapidaja.
Kohman midagi. Tuian ettevaatlikult mööda saali ja vaatan inimesi. Ma ju tahtsin näha, kes nad on. Aga see pole võimalik, nad on oma masinate või laudade taga üksi: mina ja mäng. Mingi läbitungimatu kiht on ümber. Näed küll füüsilist kuju, aga mitte inimest.
Leian oma “lemmiku” ja topin 1800 sularahakrooni Alieni lõugade vahele. Maksimumpanustega, 20 krooni kaupa. Ei mingeid boonuseid. Kasiinos pole kella, mul pole ajataju, aga ma ei usu, et see võttis üle paarikümne minuti.
Mõnisada peaks veel bilansis olema. Astun järjest sisse kesklinna väikestesse kasiinodesse ja kaotan rahakest. Korraks jään konksu otsa ruleti juures, kus panused on küll elektroonilised, aga kuul veereb füüsiliselt. See loob illusiooni tõelusest – ei tea, äkki ongi –, aga ma olen juba nii paranoiline, et olen nõus uskuma: masin teeb magnetiga trikke.
Kui neli korda järjest on tulnud punane, siis nüüd peab ometi tulema must! Teen panuse. Tuleb punane.
Ja nii ongi. Nii ongi! Siin ei pea mitte midagi. Sul võib paar korda vedada, aga sa kaotad. Lõppkokkuvõttes.
Tean nüüd, mida ma ei taha. Ma ei taha kaotada. Ma ei taha kunagi tunda seda tunnet, et kui sa rahatult kasiinomajast lahkud, siis keerleb su peas ainult üks küsimus – miks? See oli nii lähedal. Ja üks sõna – oleks! Oleks see kaart tulnud, tõenäosus on ju nii suur –, siis oleksin ma mäel. Ma ei taha kunagi minna seda “oleksit”, seda kaarti taas püüdma.
Selle maitse sain ma kätte, sellele süsteemile sain pihta: manipuleeritakse “oleksi” ja illusoorse tõenäosusega. Et ehk järgmine kord tuleb, peab ju tulema. Aga ei, tuleb jälle punane. Nii on. Ja siis jälle.
Ja veel, see on ABSURDNE, aga pärast nädalat eri vormis kasiinotamist kisub mind natuke kasiinosse minema. Hoidke mind tagasi, palun.
Enam ei taha
Kaotus toodab negatiivset adrenaliini, mis on väga vastik aine. Mina küll päris seda ei tundnud, aga nägin oma lauakaaslases. Siis mulle meenus, et ma olen seda tundnud – kunagi ülikooli ajal, kui sattusin oma viimase 50 krooniga kasiinosse. Tänan, enam ei soovi.
Mänguri kaasa kirjutas: “Ta on raskelt haige, teda ei saa enam poodi piima-leiba ostma saata. Ta tuleb tagasi mitme tunni pärast, näost hall ja maha mänginud need kaasa antud paarkümmend krooni. Kõik teadjad ütlevad, et selle haiguse võitmiseks peab kõigepealt ise väga tahtma. Aga kust võtab tahtejõu see muserdatud mees, kel nõuab tahtejõudu juba hommikul voodist väljasaamine? /---/
Väljapääsu ma ei näe ega usu, et miski muu kui surm selle kire temas kustutab.”
