„Pikse pillis” pole dramaturgilist liigliha ega isegi pingelangust. Kaks ja pool tundi möödub hinge kinni pidades. Lavastuses on kokku pandud kolm liini: kolme venna, röövitud kuningatütarde ja isa surma liin. Süžee ulatub ühest küljest pöörase naiivsuse ja lolluseni, teisest küljest inimliku ennastohverdamise ja kannatuse piirini. Kõik, mida laval tehakse ja räägitakse, tuleb muinasjuttudest tuttav ette, kuid moodustab uue terviku. Kreutzwaldi algtekstidest on järele jäänud vähe (nimijutust mitte midagi), kuid muinasjutulisus, tinglikkus ja kontsentreeritus läbivad tükki otsast lõpuni. See ei sega põrmugi vaataja reaalsustaju – muinasjutus täpselt nii peabki olema.

Ehe võlu ja valu

Tuua teatrilavale muinasjutt on kahekordse illusiooni tekitamine, sest nii teater kui ka muinasjutt põhinevad mängul. „Pikse pill” pakub nii mängu võlu kui ka valu suurimas eheduses. Juba proloog sisendab nii suuri tõdesid, et hirmus hakkab: („Kuid täna teile täisiga maha jätta palume.”), („Sest muinaslood on tõde.”), („Ehk selle muinasjutu lõpuks me endast teada saame midagi.”) Kasvõi see, et kolme peaga koletisel on palju valusam taluda uute peade kasvamist kui vanade maharaiumist, on üllatav, kuid loogiline.

Totrus ja süüdimatus on muinasjuttudes sageli esindatud, seda just Kreutzwaldi tõlgendustes, kuid „Pikse pillis” mõjuvad eriti efektselt.

Sedavõrd ehedas, valusas ja kirkas lavastuses mitte oma parimal tasemel mängida oleks kuritegu eesti kultuuri vastu ning ükski osaline seda ka ei tee. Näitlejate koosseis on uudne ja põnev. Suurim heameel on näha Ott Raidmetsa keskmise venna Kunnarina. Kui muinasjutt räägib kolmest vennast, kipub keskmine tavaliselt teiste varju jääma. „Pikse pillile” annavad Kunnari ebatavaliselt rumalad, kuid kaalukad ütlemised palju juurde. Samas on ka Karl-Andreas Kalmeti vanem vend kaalukas ja tähtis kuju. Kumbki karakter on omapärane, mis sellest, et tegevuses moodustavad Kunnar ja Ivar lahutamatu üksmeelse tandemi. Totrus ja süüdimatus on muinasjuttudes sageli esindatud, seda just Kreutzwaldi tõlgendustes, kuid „Pikse pillis” mõjuvad eriti efektselt. Lavastuse peamine raskus jääb siiski noorima venna Peetri (Jarmo Reha) kanda. Tema on lavastuse emotsionaalne juht, kelle elu väline traagika ja sisemine headus moodustavad võimsa kontrasti, mis jõuab väärilise finaalini. („Peeter tõestas, et ta toob õnne.”)

Dovydas Pabarčius on kuningatütred röövinud metsalise ja vendade osaliselt surnud isa kaksikrollis lavastuse keskne intellektuaalne jõud. („Paistab, et pärast surma inimene targemaks ei saa.”) Näiteks tema ettevaatlik, kuid suhteliselt adekvaatne selgitus oma teadlikus elus mitte ühtegi meest näinud kuningatütardele suguelu algtõdedest on leidlik, vähimagi labasuseta. („Mehed ei suuda valmistada uusi inimesi, aga naised suudavad.”) Tema kanda jäävad peamiselt ka tüki osaline tänapäeva toomine ning rohked võõritusefektid. („Tarkade inimestega on meeldiv rääkida, eriti kui nad vaikivad ja kuulavad, mida mina räägin.”) Lavastuse lõpuks sulavad osad visuaalselt kokku. Juba see, kui rahulikult metsaline ennast Peetril tappa laseb, on paljuütlev.

Kui laval on tool, on see meeletult tähtis tool. Kui laval on kaks veeämbrit, on need maagilised ämbrid.

Kuningatütarde paar Mirtel Pohla ja Liisa Pulk on sama lahutamatu kui vendade oma, nii et mõlema paari saatuse ühinemine ei tekita küsitavust. Õed on vendadest veel naiivsemad, kuid jääb mulje, et selles on süüdi masendavalt ühekülgne kasvatus. Seejärel on mõlemas peres püksid naiste jalas. Riina Maidre saab suhteliselt vähe lavaaega ja tema tegelane on vast kõige ühetoonilisem, kuid temagi panus väärib tunnustust.

Näitlejate koosseis on uudne ja põnev.

Erinevad süžeeliinid põimuvad

Kokkuvõttes on tegu eklektilise, kuid põhjendatud kooslusega. „Pikse pilli” võib nimetada eklektiliseks ka sisu poolest, sest siin põimuvad süžeeliinid, mängutasandid ja ajastud. Ehkki lõpuks saavad kõik ideaalses harmoonias kokku.

„Pikse pillis” puuduvad märkimisväärsed efektid ja rekvisiidid. Ega need Pulli talli robustsesse – ehkki Kreutzwaldi ajastuga sobivasse – miljöösse sobikski. Aga need vähesed asjad kõnelevad. Kui laval on tool, on see meeletult tähtis tool. Kui laval on kaks veeämbrit, on need maagilised ämbrid. Lavastus on saanud kaasakiskuva, läbimõeldud ja maitseka muusikalise kujunduse Veiko Tubinalt.

Headus võidab rumaluse ja kurjuse

„Pikse pillil” on palju tõlgendusvõimalusi. Eeskätt on see lugu sellest, kuidas headus võidab nii rumaluse kui ka kurjuse. Siin on ka lugu jäägitust eneseohverdusest, võikast ebausust, suurest armastusest ja suurest õnnest, mis lõpuks ju saabub. Kõik need lood on muinasjutuliselt esitatud, kuid mõjuvad laval täiesti asiselt. Peale selle pakub näidendi tekst palju omapäraseid paradokse. („Mul hakkas nii hea, et paha hakkas”; „Mina tundmatutega ei tutvu.”; „Lihtsalt jätan elamise järele ja kõik.”)

Vennaskond laulis kunagi: „Muinasjutud õpetavad meid”. „Pikse pill” on äärmiselt õpetlik muinasjutt („Lastevaheline vaen on vanemate patt”; „Elage kaua ja õnnelikult!”), kuid ka suurepärane meelelahutus. („Sinnamaani oli kõik täiesti tavaline. Ja siis järsku hakkas lind rääkima.”)

Jäneda Pulli tallis on varemgi suurepäraseid lavastusi mängitud, kuid „Pikse pill” on ikkagi erakordne, hingemattev elamus. Ja selle jooksul saame endast päris palju teada.

„Pikse pill”

Fr. R. Kreutzwaldi ainetel dramatiseerinud ja lavastanud Damir Salimzianov. Osades Liisa Pulk, Mirtel Pohla, Riina Maidre, Karl-Andreas Kalmet, Ott Raidmets, Jarmo Reha ja Dovydas Pabarčius. Teatri R.A.A.A.M esietendus Jänedal Pulli tallis 19. juulil 2018.