On hilisõhtu, kui me öömajja jõuame. Samas majas elab üks abielupaar Saksamaalt. Kuuleme, et järgmisel hommikul tuleb neile järele maastur, kes viib nad džunglisse loomi vaatama. Kuna meil ei ole midagi endal korraldatud, siis otsustame nendega kaasa minna. Bunty ohkab sügavalt, kui sakslased käsivad meil kell viis hommikul valmis olla. Juba mitu päeva on teda enne kukke ja koitu voodist välja aetud ning ta on enne kella kümmet magama läinud. Terve tänase päeva ei joonud ta ühtegi tilka alkoholi. Sõbrad ei tunneks teda ära. Tal on piinlik.

“Miks me teeme nii palju-palju?“ toriseb ta õhtul enne magama minekut.

Hommikul varavalges seisame Bandipuri rahvuspargi külas ja joome chai’d. Väike asula on alles udusse mattunud, vaid kõrged palmipuud paistavad eemal. Õhk on värske ja soe. Meie giid on nokamütsi ja matkasaabastega tagasihoidlik mees. Mitte just kõige sobivam iseloomuomadus giidi ameti tarvis. Ta rääkivat inglise keelt tugeva aktsendiga, mistõttu jalutuskäigule tuleb kaasa ka tema sõber ja rajaleidja. Pealegi on turistidel vaja kahte asjatundjat, kes meid elevantide ja tiigrite eest kaitseksid.

Buntyle see jutt ei meeldi. Värisevate kätega süütab ta suitsu ja pahvib seda närviliselt.

Pool tundi hiljem siseneme kuuekesi džunglisse. Nähtavus on kehv, sest udu katab tervet rahvusparki. Ämblikuvõrgud on kaetud pisikeste kastepärlitega, eemal karjuvad linnud ja ahvid. Liigume hääletult kahe giidi vahel, ees on sõnaaher tüüp ja kõige lõpus tema tõlk.

Oleme kõndinud kümme minutit, kui Bunty hakkab väsima. Ta pole harjunud nii palju käima, mets on udus ja ta pole veel ühtegi looma näinud. Nagu käsu peale kükitavad giidid ootamatult maha ja vehivad meile agressiivselt...

Väsinud Bunty on ninali samblas enne veel, kui ma reageerida jõuan. Siiski, see polnud tiiger.

“Vaat, vaat,“ sosistab meie giid. “Pahvel. Ei enam.“ Ta teeb õhus ähvardava liigutuse. Vaatame kõik küsivalt tõlgi otsa.

“Vaadake. Siin on pühvli luukere.“ Kõnnime põõsa alla, kuhu on ilusasti ritta sätitud pühvli skeletiluud.

“Tigre, tigre,“ pobiseb giid ja vaatab otsivalt ringi. Seda kuules otsib Bunty taskust uue sigaretti ja süütab selle. Pahane giid haarab suitsu ja viskab selle samblasse. Kas Bunty on napakas ja tahab meid kõiki ära tappa?

“Tigre,“ sosistab ta ähvardavalt Buntyle.

Mina ja sakslased vaatame konte äärmiselt skeptiliselt. Norman on bioloog. Esiteks on selge, et need kondid on siin olnud üpris kaua. Teiseks ei jäta tiiger kunagi saaki süües konte niimoodi ilusasti ritta. Kui see oleks olnud kiskja, oleksid kondid, naharibad ja muud jäänused kaootiliselt metsa alla laiali paisatud. Kolmandaks ei ole kontidel ühtegi hambajälge.

“On üpris klaar, et see loom on surnud loomuliku surma, arvatavasti tirides mõnda rasket koormat. Ja kondid on turistide jaoks džunglisse veetud,“ lõpetab Norman oma analüüsi. Ta jagab giidile ja tõlgile näpunäiteid, kuidas näitemängu loomulikumaks teha. Giid ja tõlk on pahased.

Vahepeal on udu hõredamaks läinud ja me kõnnime hanereas edasi joogikoha poole. Giid peatab meid sõnatult ja käsib oodata. Nemad tõlgiga lähevad ees.

Nad on viisteist minutit kadunud ja saabuvad tagasi hirmsa galopiga.

“Tagasi, tagasi,“ hüüab tõlk. Bunty on esimene, kes hämmastava kiirusega üle lagendiku kappab. Ka veel siis, kui kõik teised on ammu seisma jäänud. Norman ja tema naine on suurema puu taha varjunud. Mina kükitan põõsas. Bunty on nagu punane sihtmärk tiigrile, seistes poolkükakil keset suurt lagendikku.

“Ma sittusin püksid täis,“ pobiseb Bunty tagasi jõudes. “Tiiger?“

Giid raputab pead. “Elifan.“

Pärast pikka lunimist nõustuvad kaks meest elevanti näitama. Meid viiakse kükakil ühe põõsa tagant teise taha, kuni lõpuks kuuleme eemal oksaraginat. Edasi ei lasta meil minna.

“Vaat. Vaat,“ näitab giid näpuga rägastikku. Ma ei näe ausalt midagi. Kuigi oksaragina järgi on selge, et keegi võsastikus tõesti müttab. Normani naine on prillid koju unustanud. Bunty vannub, et näeb elevandi esijalga.

Giid ja tõlk on edasi minnes rahul. Valged turistid on elevanti näinud. See on suur õnn. Nüüd tuleb veel tiigrid üles otsida.

Vahepeal on ilm palavaks läinud. Eemal kerkivad mäed, jõuame tiigrite elupaika. Siin olevat giidi sõnul tihti tiigreid nähtud. Teeme ettevaatlikke ringe ümber kivihunniku, siis istume maha. Norman ja Bunty süütavad sigaretid. Ootame oma pool tundi. Selle ajaga on põõsastest välja tulnud kaks koera, kes hommikusöögilootuses meie ümber tiirutavad. Kui meie giid koeri märkab, läheb ta näost kaameks. Need ei olevat tavalised koerad.

“Metsikud koerad. Väga ohtlik.“

Koerad on karvutud ja oranži värvusega nagu sajad tuhanded hulkuvad koerad, keda iga päev Indias näeb.

“Kus te teate, et nad metsikud on?“

Meie giid on elanud džunglis terve oma elu. Ta tunneb kohalikke loomi ja eluolu. “Metsikul koeral suurem käpp. Teravamad hambad.“ Nende sõnadega kõnnib giid meie juurest eemale. Nuusutab maast leitud mullakamakaid, uurib puuoksi ja lehti. Ja teatab siis oma vaatluse tulemuse: tundub, et seekord tiigreid pole.

Kõnnime mööda rahvusparki edasi. Õige pea jõuame ilusa jõe äärde. Põlvini vees seisab ilma pluusita üks dhoti’s mees, kes kaevab labidaga jõe põhjast muda välja. Mehel on vaid üks käsi, teine könt ripub kasutult kõrval.

“Metsik mees,“ ütleb giid.

“Namaste,“ ütleme meie metsikule mehele. Mees tervitab meid oma terve käega.

“Mida te siin teete?“ küsime metsikult mehelt.

“Korjan maja ehituseks muda.“

“Mis teie käega juhtus? Tiiger?“ näitab Bunty köndi peale.

Mees muigab. “Pidalitõbi.“ Ta vangutab pead ja kaevab edasi.

Kuid enne džunglist lahkumist näeme veel üht haruldast looma. Rühma eesotsas on tunda elevust.

Nii giid kui tõlk on põlvini mullas ja näitavad midagi eemal võsastikus. Järjekordne elevant?

“Dziglikna,“ näitab giid. Norman pole sellisest loomast varem kuulnud.

“Džunglikana,“ tõlgib giidi sõber. Ning hetk hiljem ilmubki rohu seest väike pruun kana, kes vaikselt kaagutades mullas tuhnib, pööramata vähematki tähelepanu silmapaaridele, mis iga tema liigutust jälgivad.

“Džunglikana?“ küsib Normani naine. Tal ei ole prille kaasas, kuid ta ei ole napakas.

“Dizglikna,“ noogutab giid.

“Väga ohtlik?“ küsib Bunty.

“Mitte ohtlik.“

Me ei hakka küsima, mis on džunglikana ja kodukana erinevus. Kahtlemata on džunglikanal pikem nokk ja jämedamad tiivad, et ta saaks tiigriga võidelda.

Ringkäik hakkab lõppema. Giidi ja tõlgi sõnul oli see edukas. Nägime nii mõndagi, mida tavaturist ei näe. Elevant oli kindlasti džungliretke kõrgpunkt.

Nii Norman, tema naine kui ka mina oleme pettunud. Bunty on näljane.

Koguneme ja arutame, palju sellise paaritunnise jalutuskäigu eest meestele maksta tuleks. Nad tahavad 800 ruupiat nägu, kuid see on naeruväärne. Lõpuks ütlen Buntyle, et maksan 300 ruupiat meie mõlema eest. Bunty on ehmunud ja raputab pead. Liiga vähe.

“300 ruupiat džunglikana, kahe koera ja elevandi suure varba eest. Täitsa paras,“ arvan ma.

“Ja metsik mees,“ tuletab Bunty mulle meelde.

“Metsik mees on tasuta, sest neid on terve India täis.“

Kui ma meie raha ära maksan, tõuseb suur kisa. Milline reis, isegi elevanti nägime, ja ikka pole turist rahul? Lubatakse kutsuda politsei, piirivalve ja Sonia Gandhi. Ütlen neile, et kuna Sonia Gandhi on ikkagi eurooplane, siis vaevalt, et džunglikana ka tema juures arvesse läheb.

“Aga kui te ei taha 300 ruupiat, siis jätan selle hea meelega endale. Äkki annan selle Mysore'i kuningale, kui ma teda näen.“

“Kas madam läheb kuningale külla?“ on mehed korraga elevil.

“Just olen sinnapoole teel ja te ju ei taha, et ma talle räägiksin, kuidas mind kui India külalist rahvuspargis koheldi?“

Mehed on mornid, kuid nõustuvad kolmesaja ruupiaga. Kuningale pole vaja rahvuspargist halba rääkida.

“Sellises metsikus paigas on hinnad kõrged, madam. Siia tuuakse kaupa lennukite ja helikopteritega,“ räägib giid raha taskusse pannes.

Jätke ometi see nutuhala. “Kas siin on Vodafone'i kontorit?“ küsin juttu mujale viies.

Näh, seal ümber nurga. Pahased mehed longivad minema.

Kui ma Vodafone'i poodi sisenen, on mul neile öelda nii mõndagi. Juba mitu nädalat olen ma saanud neid neetud kriketi SMSe. Ma tean, kuidas läheb Zimbabwel ning Hollandil, et Kanada kaotas Sri Lankale ja Pakistanil läheb suurepäraselt. Ja mind ei huvita. Mind ei huvita kriket. Ja ma ei taha selle teenuse eest maksta. Noormees leti taga kuulab minu monoloogi ära.

“Aga madam. Selle raha eest saate iga palli järel infovärskendust.“

“Ma ei taha saada sõnumit ei palli ees ega ajal ega järel.“

Noormees klõbistab nuppudega. Ja proovib siis korra veel: “Madam on õnnega koos. Teistes firmades saadetakse SMS paar tundi pärast mängu. Kõik soovivad neid SMSe ja kuidas teie neist loobute? Siis, kui kõik teised Indias juba tähistavad, ei tea madam midagi. Kuidas te niimoodi vestlusest osa võtate?“

Kui ma Buntyga Bandipuri rahvuspargist välja sõidan, saan ma Vodafone'ilt uue sõnumi.

„Täna saate täisteenust. SMS iga mängu eel, ajal ja järel. Viis ruupiat on maha võetud teie arvelt.”