RAAMATUKATKEND: Liina Org "Minu Suriname"

Suriname on väike riigike Lõuna-Ameerikas, kus Liina Org veetis kümme kuud. Sõitnud kohale suurte
lootuste ja hiiglaslike plaanidega, mille hulka kuulusid vihmametsade päästmine (ei õnnestunud) ning
kliima soojenemise peatamine (kukkus läbi), avastas ta eest riigi, mis hoolimata põrgukuumusest,
harjumatust elurütmist ning läbinisti veidrast töökultuurist oli nii lummav, et pani ta euroopalikke
eluväärtusi ümber hindama ja maailmajao vahetamist kaaluma. Sellest rännakust sündinud raamatu
vahendusel saab selgeks, milline oli Suriname minevik (orjanduslik) ja milline on seetõttu sealne etniline
koosseis (kirju). Saab teada, kuidas ämma-äia sügavale džunglisse meelitada ning mis mured vaevavad
hiiglaslikke merikilpkonni. Autor võtab meid kaasa metsaneegrikülla matustele ning koos indiaanlastega
jõuluõhtut veetma. Lugeda saab ka sellest, kuidas kohalik ravitseja tohterdab luuvaludes vaevlevat
skeptilist eestlast, mis elu elatakse illegaalsetes kullakaevandustes ning miks kogu riik prahi sisse on
uppumas. Kirjastus Petrone Print, 2012, 263 lk

Vee alla jäänud vihmametsa kohal

Minu uus ülemus on šarmantne vanahärra Frits van Troon, päritolult metsaneeger (metsaneegrid ehk maroonid on istandustest põgenenud orjade järeltulijad). Seitsmekümne kolmele eluaastale vaatamata on tema samm käbe ja rüht sirge kui mõnel noorsandil. Kui ma Frits van Trooni esimest korda kohtasin, kandis ta linaseid viigipükse ja erksavärvilist lillelist pluusi. Lilli armastab ta väga, kuid puid ilmselt veelgi rohkem.

Frits on mulle saatjaks minu esimesel külaskäigul Tonka saarele. Võtab mitu tundi, enne kui Paramaribost minibussiga Brokopondo paisjärve äärde jõuame, kus meie reis kanuukujulise korjaaliga peaks jätkuma. Bussist välja astudes avaneb mulle kõige sürrealistlikum vaatepilt, mida ma eales näinud olen. Minu ees laiub üüratu veekogu, mida igast küljest ümbritseb roheline metsamüür. Mis aga seda järve kõigist seninähtud veekogudest eristab, on veest välja turritavad puuladvad. Kogu hall järvepind on on mustade puutüvedega pikitud. Mõnedest on alles vaid paljas tüvetüügas, teistel on säilinud kogu võra moodustav oksarägastik. Pehkinud puude padrik on kui metsa surnuaed, see on sünge ja ähvardav, ning veest väljaulatuvad pudedad puutüved meenutavad siin kunagi lopsakalt kasvanud metsa appikarjeks tõstetud käsi. Vahin ammulisui järve ning Frits tassib samal ajal asjalikult minu kotte ja toidumoona meile vastu tulnud paati. Ronin kompsudele järele ja vanahärra lükkab meid kaldast lahti. Siin-seal on näha veest välja ulatuvad saarekühmakaid, mis kõrge metsakatte tõttu on kangesti siilide moodi. Ühe saare nimi on Tonka ja selle suunas paadimees meid läbi puutüvede rägastiku tüüribki.

***

Kuuekümnendatel aastatel juhtus Surinames selline lugu. Valitsus sõlmis ühe Ameerika firmaga lepingu, mille kohaselt see võis Suriname maapõues leiduvat boksiiti kaevandada ning kohapeal töödelda. Boksiidist alumiiniumi tootmisel on energiakulu väga suur ja seetõttu otsustati vajaliku elektri saamiseks rajada paisjärv. Suriname jõele ehitati tamm ette ja mõni aasta hiljem oli tekkinud poole Saaremaa suurune Brokopondo paisjärv. Loomulikult ei ehitatud tammi ilma eelnevaid tehnilisi ja tasuvusuuringuid läbi viimata. Rajatise keskonnaalased ja sotsiaalsed mõjud jäid aga selle suuremõõtmelise projekti kavandamisel kahe silma vahele. Ja seda vaatamata sellele, et juba enne ehitamist oli teada: Brokopondost saab üks kõige suuremaid paisjärvi maailmas.

Veetaseme tõustes uppus üle tuhande viiesaja ruutkilomeetri vihmametsa ja arvukalt metsaneegrite külasid. Ligemale kuus tuhat inimest kaotas kodu.

„Ega algul keegi uskunud, et selline asi üldse võimalik on,“ räägib Frits mulle minu esimesel nädalavahetusel Tonka saarel. Frits van Troon või onu Frits, nagu lapsed teda kutsuvad, on sündinud ja kasvanud ühes neist paisjärve alla jäänud metsaneegrite küladest. Ta oli noor mees, kui selgus, et jutud tammist tõepoolest sõna otseses mõttes vett peavad, ja vesi üle jõekallaste kerkima hakkas.

„Meie küla elanikud ootasid viimase hetkeni, enne kui kodud maha jätsid ja vee eest põgenesid. Selleks ajaks oli kiirevoolulisest jõest saanud seisev vesi. Seda ei saanud enam juua ja ka kalad surid. Tõusva vee eest põgenevad maod ja närilised hakkasid majadesse tungima. Lõpuks oli minek nii kiire, et ei jõutud oma asjugi kaasa võtta,“ jutustab Frits oma lapsepõlvest. Vee alla jäänud külade elanikele ehitati järvest eemale barakiridadest koosnevad siirdekülad. Täisväärtuslikku elu elanud ja ennast ise majandanud pärismaalaste hõimud, kes olid põlvkondade viisi jõeäärsetel aladel elanud, paigutati ümber suurtele kõledatele lagendikele. Külad segunesid omavahel ja paljud perekonnad lagunesid koost.

„Paljud ei tahtnud minna, sest nad teadsid, et oma kultuuri ja eluviisi sellistes külades hoida ei suudeta. Meie perekond lagunes ka laiali. Osa läksid jõge mööda ülesvoolu, kus vana eluviisi sai jätkata, aga mina jäin uude külasse ja hiljem kolisin linna,“ meenutab Frits. Eks see tamm tuli meie majandusele omal ajal ikka kasuks ka,“ räägib ta, kuid lisab nukralt: „Ma mäletan nii selgesti, kuidas esmalt suri vee alla jäänud alusmets, siis järk-järgult kõik palmilised ning lõpuks uppusid ka kõige jämedamad metsahiiglased.“ Siis löövad ta silmad särama ja ta lisab: „Aga esimestel aastatel pärast vee paisutamist oli mul kordumatu võimalus veest välja ulatuvates puulatvades elutsevaid orhideesid ja epifüüte paadiga uurimas käia.“ Ei ole kahtlust, et Fritsu kõige suurimaks kireks siin ilmas on loodus.

Frits van Troon on Suriname tunnustatud puutundja ning etnobotaanik. Etnobotaanika on etnoloogia (või ka folkloristika või kultuuriantropoloogia) haru, mis uurib aegade jooksul kogutud teadmisi taimedest. Tema teadmised taimede, nende kasutamise ning nendega seotud uskumuste kohta on põhjatud. Kõik oma teadmised on ta omandanud esmalt väikse poisina metsaneegrikülas elades ning seejärel tööülesannete täitmise ning iseõppimise teel. Frits töötas aastaid Suriname riigimetsa majandamise keskuses, kaardistas Suriname taimestikku, koostas teatmikke ning osales lugematutel Amazonase ekspeditsioonidel. Tänu oma kogemustele ja teadmistele on ta asendamatuks sillaks pärismaalaste tarkuse ja moodsa teaduse vahel. Tema tööd on rahvusvaheliselt tunnustatud ning talle on antud Hollandi kuningakoja orden. Viimase üle on härra Troon eriti uhke ja fotosid sellest, kuidas ta kuninganna Beatrixi abikaasa prints Bernhardiga mõnusalt vestleb, näitas ta mulle korduvalt.

Pärast riigiametist pensionile jäämist kolis Frits Tonka saarele elama. Tonka saar on üks paisjärve alla jäänud kõrgendikest ja üsna lähedal kohale, kus kunagi asus tema sünniküla, mis kuuskümmend aastat tagasi vee alla uppus. Frits andis saarele nime seal kasvava tonkapuu järgi. Ta rajas saarele looduse õpperaja ning ehitas majad, kus külastajaid vastu võtta. Saarel on käimlad, filtreeritud vesi ja kella seitsmest kümneni tänu generaatorile ka elektrivalgus. Külastajaid saarel jagub.

Vahel mulle tundub, et Frits kavatseb elada vähemalt kahesaja-aastaseks. Tal on pidevalt käsil mõni uus projekt või idanemas uus julge idee ning kohe kindlasti järgib ta oma elus põhimõtet „unista suurelt“. Unistusi on vanahärral palju. Kõige olulisem on talle loomulikult Suriname metsade käekäik. Samuti soovib ta oma põhjatud teadmised taimede kohta üle anda nooremale põlvkonnale. Ja lõpuks valutab ta südant ka siirdekülade käekäigu pärast.

„Inimene peab loodust hoidma, sest ilma taimedeta pole elu,“ ütleb ta saarele tulnud lastegrupile enne õpperajale minekut. Kahekümnepealine krussis juustega rüblikute grupp on kogunenud vanahärra ümber ja kõik kuulavad teda võlutult. Fritsu autoriteet ja karisma muudavad ka kõige paadunuma võrukaela tähelepanelikuks. „Selleks et loodust hoida, pead sa seda tundma õppima. Ei saa armastada midagi, mida sa ei tunne,“ lisab ta ning asub metsa poole teele, lastekari tihedalt kannul.
See lasterühm on pärit sellest siirdekülast, kuhu ka Frits ise pärast paisjärve tekkimist oli kolinud. Küla käekäigul hoiab ta siiani silma peal. Ta ütleb, et ilma oma kultuuri ja traditsioonideta sureb rahvas välja. Kolides minetasid paljud metsaneegrihõimud looduslähedase elustiili. Seetõttu ongi Frits südameasjaks võtnud siirdekülade lastele nende vanemate poolt unustatud teadmiste edasiandmise. Sest mis metsaneeger see on, kes metsa ei tunne?

„See on telefonipuu,“ viipab Frits ühe jämeda tüve ja kummaliste, maa pealt hargneva hakkavate juurtega puu suunas. Ta võtab pika võsanoa vöölt ja koputab selle käepidemega vastu tüve. Koputus kõlab kajana üle metsa. „Seda kasutati vanasti mobiiltelefoni asemel, et üksteisele teateid saata. Heli on kilomeetri kaugusele kuulda. See sakiliste lehtedega taim on aga kilpkonna-treppliaan ja see haruldus on kassikäpp,“ tutvustab ta lastele taimede nimesid. Ta ei õpeta ladinakeelseid nimetusi, vaid surinamekeelseid iidseid nimesid, mis enamasti on seotud taime välimuse või kasutusvõimalustega.

„See on verepuu, sest vaadake, puu mahl on punane kui veri,“ ütleb ta ja raiub oma sõnade kinnituseks puu küljest pisikese tüki ning näitab lastele sellest immitsevat punakat vedelikku.
„Mets on meie apteek, toidulaud ja peavari,“ kinnitab ta ning teda kuulates ei teki selles mingit kahtlust. Ka selgitab ta õpperaja läheduses kasvavate puude ja taimede raviomadusi ja täiendavaid kasutamisvõimalusi: „Kui selle puu tuhka savi hulka segada, saab seda haava peale määrida. Selle puu lehtedest tee aitab kõhulahtisuse vastu, see jälle palaviku vastu. Selle palmi lehtedest saab maja katuseid punuda, sellest puidust voolime aerusid.“

Kui Fritsu esivanemad istandusest põgenesid ja kinnipüüdmishirmus kaugele metsasügavusse varjusid, siis tänu nendele teadmistele nad ellu jäidki. Metsaneegrid tõid Aafrikast kaasa sugupõlvede jooksul omandatud teadmised ning õppisid kohalike taimede kohta palju vajalikku juurde ka oma indiaanlastest naabritelt. Ma kuulan Fritsu ja arutan omaette, et kui kaua põlisrahvastel nende teadmiste kogumisele aega on kulunud. Kui paljud pidid oksendama ja kõhuvalu kannatama, enne kui jõuti arusaamisele, et selle puu vaik sissevõtmiseks ei sobi ja kui mitu inimest heitis hinge, enne kui saadi teada, et too taim on tõepoolest surmavalt mürgine? Ja kui see tarkus peaks kaotsi minema, siis kes hakkab uuesti katsetama ja teadmisteraasukesi kokku koguma? Küllap Frits loodab, et mõni neist lastest kasvab tema mantlipärijaks, kellele ta kõik oma teadmised ühel päeval saaks edasi anda.