RAAMATUKATKEND: Mare Grau "Võõramaalane"

Need novellid räägivad Eestist pärit tüdruku Anna elust Londonis, leitud armastusest ja edasirännust mehe kodumaale Prantsusmaale. Vahepeal satuvad kummalistel asjaoludel Anna kätte tuntud professori märkmed, milles viimane plaanis kirjutada romaani oma 19. sajandil Inglismaale tulnud esivanematest. Annale ei anna märkmed rahu, ta otsustab kirjutada kadunud professori romaani valmis... omamoodi.** Kirjastus Petrone Print, 2012, 168 lk./////

Siis aga – ainult nädal enne laulatust – toimus katastroof. Hiljem selgus, et kõik oli ühel hilisel õhtul ratsa linna saabunud härrasmehe süü. Too olla läinud otse lord Ethelmere’i pansionaati ning järgmiseks varahommikuks olid mõlemad mehed kadunud. Nad olid läinud ilma, et lord Ethelmere oleks kellegagi hüvasti jätnud, ning mis veelgi halvem – isegi oma kihlatule polnud ta jätnud ühtegi sõna.

Sophia von Hindenburg oli algul lootusrikas ja kinnitas kõigile, et küllap lord Ethelmere pidi lahkuma mingi pakilise asjatoimetuse pärast ja saadab talle hiljem sõna järele. Aga päevad läksid, ilma et lord Ethelmere’ist oleks kuuldud kippu või kõppu. Vana parun Hindenburg oli vahepeal Estlandi kubermangust kohale jõudnud ning ta ärritus iga päevaga järjest enam, et teda sellisel kombel ninapidi oli veetud. Ta kauge sugulane parunihärra oli samuti nõutu, aga samas sisimas õnnelik, et see hull lugu polnud juhtunud mõne tema enda lihase tütrega.

Laulatuspäev tuli, pulmakleit oli valmis õmmeldud ja kõik suures osas ette valmistatud. Puudu oli vaid peigmees.

Parun von Hindenburg otsustas sama päeva õhtul, et ta sõidab tütrega Estlandi kubermangu tagasi. Tal polnud tahtmist viibida enam päevagi linnas, kus ta oli sattunud naerualuseks. Vanaparun polnud aga rehkendanud tütre isepäisusega. Sophia oli kaasa noogutanud, kui papa veenis teda asju pakkima ja kodu poole minema. Miinale ütles ta vaid, et nad hommikul lahkuvad ja et ta reisikotid valmis paneks.

"Ära unusta mu pulmakleiti kaasa võtmast!" oli ta Miinale südamele pannud. Viimane tegi, nagu kästud, ehkki käsk tundus talle natuke imelik. Aga emand oli olnud lordist tõsiselt sisse võetud, nii et ehk tahtis ta noorhärrast mõnda mälestuseset hoida? Miinal oli oma emandast kahju, aga mis seal salata, pakkides kippus talle ka naeratus huulile: lõpuks ometi pöörduvad nad tagasi kodumaale, kust nad nii kaua ära olid olnud!

Noor emand oli Miinal käskinud magada tema magamistoas sohval. Oli veel pime öö, kui emanda käsi teda õlast raputas ja nõudis, et ta end riidesse paneks. Mõisapreili oli ise juba täies rõivas ning kiirustas Miinat takka. Nad hiilisid läbi maja, mööda lõputuna näivaid koridore ja allapoole viivaid treppe, kuni jõudsid talli, kus oli ootamas tõld noore kutsariga. Miina oli tassinud mõisapreili mahukat reisikotti ning sellest sai nende ainuke pagas, sest ülejäänud reisikraam oli pakitud suurema tõlla katusele – sellele, millega pidi lahkuma parun von Hindenburg.

Alles siis sai unesegane Miina aru, mis teoksil, aga emand kiirustas teda tõlda istuma ning tal ei jätkunud südant vastu hakata. "Hüvasti, Hannover. Hüvasti, isatalu, vennad ja õed," mõtles ta ängistuses, julgemata küsida, kuhu nad reisivad.

Aga sellest, mida Sophia von Hindenburg oma toatüdrukule pika tõllasõidu ajal pajatas, sai viimane teada nii mõndagi. Ta emand oli olnud ütlemata kaval ja ettenägelik. Lord Ethelmere oli temaga
kohtumistel tihti rääkinud Pariisist ja nad olid koos unistanud sinna reisimisest. Lord Ethelmere paistis seda linna hästi tundvat, tal olevat seal sidemeid koguni keiser Napoleon III enda õukonnas. Sophia von Hindenburg oli seega veendunud, et lord Ethelmere on Pariisis.

Niisiis seda oli ta kõik see aeg ette valmistanud, mõtles Miina. Kui sõnum lord Ethelmere’i kadumisest mõisapreilile pärale oli jõudnud, siis oli ta jäänud vaikseks ja mõtlikuks. Ta ei nutnud, nagu iga teine mahajäetud pruut oleks teinud, vaid käis toas ringi, nägu tõsine ja kahvatu ning käed selja taga ristis.

***

Pariis Miinale isegi meeldis, vastu ta enese tahtmist. Ta oli küll veel kaugemal oma armastatud kodutalust, aga pärast reeglipärast elu Hannoveris mõjus kunstnike linnajagu Montmartre’il, kus mõisapreili end koos Miinaga sisse seadis, eriliselt joovastavalt. Sophia von Hindenburg oli üürinud toa ühelt saksa keelt purssivalt proualt. Ei mõisapreili ega Miina saanud kumbki prantsuse keelest aru, aga vähehaaval hakkasid nad seda mõikama, seda tänu teistele pansionielanikele, kes olid enamuses noored kunstnikud või tudengid.

Miinal küll südames kripeldas, et mis nendest edasi saab ja et mida parunihärra küll mõtleb ja et see kindlasti tema süüks pannakse, kuidas ta noor emand niimoodi Hannoverist plehku pani… Aga samas ei saanud ta parata, mismoodi teda vaimustas ootamatu vabadus ja noorte kunstnike seltskond. Nad kohtlesid Miinat peaaegu nagu omasugust, kuigi nad polnud ei teenrid, kutsarid ega poesellid. Nad elasid muretut elu. Nad tõusid hilja, võtsid oma joonistusplokid, kui ilm oli ilus, ning läksid välja joonistama, või istusid oma ateljeedes maalipukkide taga ja maalisid. Ja suure osa ajast nad jutustasid midagi. Miina ei saanud algul suurt aru, millest nad rääkisid, aga talle meeldis prantsuse keele kõla üha enam ja enam, kuulates neid hommikuti ja õhtuti pansionaadi suure söögilaua taga. Eriti meeldisid talle nende rulluvad kurguhäälikud, mis kostsid nagu turteltuvide
kudrutamine puu otsas.

Sophia von Hindenburg oli kunstnikest samuti sisse võetud, kuigi tema peamine eesmärk oli lord Ethelmere’i kohta järelepärimisi teha. Viimane edenes Sophial vaevaliselt, nii et ta hakkas oma aega üha enam ja enam sisustama joonistamisega. Ta oli hakanud võtma tunde ühelt kunstnikest ja Hannoveri-aegsed korrapärased vormid, mida mõisapreili saksamaistes joonistustundides oli harjunud paberile kandma, vajusid minevikku ning asemele tulid lennukad jooned, kiired varjutused ja lõpetamatuse mulje. Miina, kes mõisapreiliga kaasas käis, hakkas salaja samuti joonistama ning tema stiil muutus samuti nagu ta emandagi oma.

Kevade saabudes hakkasid kunstnikud tegema üha rohkem väljasõite ning ükspäev kutsus Sophia von Hindenburgi joonistusõpetaja tema ja Miina koos oma sõbraga retkele linnast välja jõe äärde. See oli Miina meelest ütlemata tore väljasõit. Päike sillerdas jõe peegelsiledal pinnal ning õhku täitis kevadise värskuse ja äsjaniidetud rohu magus lõhn, mis oli talle kodutanumalt tuttav. Mehed askeldasid omavahel juttu ajades maalipukkide taga ning Sophia ja Miina laotasid koos
piknikutoidu murule tohutule laualinale.

Õhtul rongiga linna poole tagasi sõites olid eriti naistel näod värskest õhust, päikesest ja veinist õhevil, mehed aga eriti rahul oma maalidega. Nad olid maalinud ühte ja sama puudesalu jõe ääres ja paadisilda selle külge kinnitatud paatidega, aga pildid tulid kummalgi välja veidi erinevalt.

Sophia von Hindenburgi joonistusõpetaja sõber oli noor lühikese habemega nägus mees. Ta oli Miina suhtes aupaklik ja tüdrukule ta meeldis. Mõned päevad hiljem küsis noor kunstnik, kelle nimi kõlas "Renuaa", Miinalt, kas ta ei tahaks talle poseerida. Miina oli sellest ettepanekust algul üsna ehmunud, kuigi ka salamisi meelitatud. Ta oli kuulnud, et kunstnikele poseerivad noored naised alasti ning ta oli näinud mõnda neist, küll riietatult, teiste kunstnike tubadesse kaduvat ja hiljem sealt väljuvat. Kui ta selle ettepaneku vastu võtab, mis temast siis võib saada? Kas ta kunagi koju tagasi pääseb? Mida ta emand sellest arvab?

Oma hädas otsustaski ta viimaselt küsida. Mispeale too norsatas, et see küll hea mõte ei ole, ja lisas pärast väikest pausi, et Miina pangu hoopis reisikott valmis, sest hommikul jätkavad nad oma teekonda Londonisse. Kas ta oli saanud kindlaid teateid lord Ethelmere’i kohta, et see seal viibib, sellest mõisapreili ei rääkinud ning Miina ei söandanud ka küsida.  Pealegi oli ta emandal terve ülejäänud päev kuidagi eemalolev nägu peas.