„Kahtlemata on tegemist suurepärase, väljendusrikka ja ka väga keerulise teosega, paljuski tänu selle mastaapsusele. Ka Berliozi ooperid on väga mastaapsed ja seepärast keerulised esitada. Seda massi, peensust ja intiimsust, sulava prantsusepärase voolavusega lavamuusikas esile tuua õnnestub väga harva. Seepärast on vokaalsümfoonilisi teoseid tänuväärsem ka esitada,“ sõnas peadirigent Pähn. „Seda lugu esitatakse harva, kuid Berliozi aastapäev väärib tähistamist ja just see teos on selleks sobiv,“ lisas rahvusooperi peadirigent Vello Pähn.

Louis Hector Berlioz (1803–1869) oli prantsuse romantiline helilooja, kelle sulest pärineb esimene kuulajateni jõudnud romantiline sümfoonia «Fantastiline sümfoonia» (1830), milles autor kasutab tugevalt autobiograafiliste sugemetega programmi. Erilisel kohal tema loomingus on aga Reekviem («Grande messe des morts») op. 5, mis valmis 1837. aastal Prantsuse siseministeeriumi tellimusena 1830. aasta juulirevolutsioonis hukkunud sõdurite mälestuseks. Esmaettekanne toimus 5. detsembril 1837 Pariisi Püha Louis’ Invaliidide kirikus, dirigendiks Antoine Habeneck. Berlioz hindas reekviemi olulisimaks oma teoste hulgast. Kaks aastat enne oma surma kirjutas ta: «Kui mind peaks ähvardatama kõigi mu partituuride hävitamisega, üks välja arvatud, siis paluksin säästa oma reekviemi.»

Invaliidide kirik oli hiiglaslik, mistõttu soovis helilooja luua teose, mille kõlapilt oleks kooskõlas ruumi mõõtmetega. Ta oleks meelsasti näinud 800-liikmelist koori, kuid leppis poole väiksema esitajate arvuga. Trükivalgust näinud noodis oli kirjas 210 koorilauljat, 108 keelpillimängijat, 20 puhkpilli, 12 metsasarve, lisaks neli lavavälist puhkpilliansamblit. Siiski on kirjas ka mööndus: «Antud numbrid on suhtelised. Kui ruum seda võimaldab, siis võib koorilauljaid olla kaks või kolm korda rohkem, orkestrit tuleks suurendada proportsionaalselt.». Tänapäeval esitatakse sageli siiski esituspaigale mugandatud versiooni.

Tänasest kontserdist teeb otseülekande Klassikaraadio.