Siberi laps Tiiu Trisberg: võib-olla sai minust nii veidi parem inimene

Siberisse küüditatud Tiiu Trisberg elas lapsepõlveradadel käies üle valusaid hetki, aga on tundnud ka abi ja hoolt.

Eluaegne õpetaja Tiiu Trisberg hoiab käes joonistusplokki. Avatud leheküljele on lapse käega joonistatud kaks kassi ja kasside kõrvale omakorda kaks anumat. Ühele neist on suurte tähtedega kirjutatud „PIIM”, teisele „KOR”. Üks täht on kirjutajal puudu jäänud, ent sama paberi servale püüdlikult maalitud tähed annavad tunnistust, et autor on hoolega tähti õppinud ja need ka selgeks saanud.

Joonistus kuulub väiksele poisile, kellele eratundide andmise eest ei olnud praegu pensionipõlve pidav, varasem pikaaegne Anija kooli juht Tiiu nõus tasu võtma. Pilt on valminud hiljuti, aga selle ajalugu ulatub enam kui 60 aasta tagusesse aega. Pildini jõuab see lugu veel tagasi.

Mälupildid Siberist

Avala naeratusega Tiiu Trisberg võtab külalised vastu kaetud lauaga, kus on muu hulgas äsja küpsetatud õunakook. Peale ajakirjaniku ja fotograafi on tulnud külla ka talle juba tuttavad inimesed kunstirühmitusest SLED. Tiiu on üks Siberi lastest, 1949. aastal verinoorena küüditatutest. Sel suvel käis ta ühes kunstnike ja antropoloogide rühmaga ekspeditsioonil Idrinskoje rajoonis, oma lapsepõlveradadel.

Kinzeli külast, mis oli Siberis kümme pikka aastat tema koduks, pole alles enam peaaegu midagi.

Kinzeli külast, mis oli Siberis kümme pikka aastat tema koduks, pole alles enam peaaegu midagi. Juba 1949. aastal oli see koht, kus elasid peamiselt vanurid ja puuetega noored. Praegu piiluvad lokkava taimestiku alt välja vaid üksikud majaasemed, kalmistul on püsti veel mõned ristid. Looduse töö on kiire, anna ainult võimalus. „Keegi ei ela igavesti, miski ei kesta kaua,” leiab Tiiu selle olevat paratamatuse.

LED-i liikmetega tutvus ta 2017. aastal Kehras, kus organiseeris küüditatute kohtumist. Seal osalenud tudengid tegid talle ettepaneku ekspeditsiooniga liituda, ent esialgu läks see mõte Tiiust mööda. Mitte isikliku traagika tõttu. „Ma olin tookord laps, mis mul ikka viga oli. Aga see tuletas meelde teisi saatusi,” ütleb Tiiu. „Eestlastel, kes samas kogukonnas olid, tiksus tookord peas üks mõte: ei taha Siberi mulda jääda, tahaks ikka koju.” Ometi jäid Siberisse kaks talle olulist inimest, onu Jüri ja tädi Frida.

Kehra koosviibimiselt koju jõudes hakkasid mälupildid end Tiiu silme ees lahti kerima. Siberi mäed on varemgi korduvalt tema unenägudes olnud. Ta otsustas, et tahab ikkagi minna. „Mõtlesin, et tahaksin oma südames öelda aitäh sellele ilusale loodusele ja neile inimestele, kes ei olnud milleski süüdi. Me elasime palju üle, aga me oleme selle võrra rikkamad.”

Sünnipäevatort jäi söömata

Läheme ajas tagasi 1949. aastasse, päeva, mil Tiiu perekond, sealhulgas ka tema kolm venda, üks alles seitsmendat kuud ema kõhus, Soodlavabriku talust kaasa viidi. See on sama koht, kus nüüd selle loo tarbeks juttu räägime. Seesama hubane madalate lagede ja mantelkorstnaga talu keset lumevalle, mille taga jookseb jõgi. Koht nagu muinasjutus.

Ent hetkes, kui Tiiu pere kodust lahkuma pidi, ei olnud sellest ilust jälgegi. Tiiu mäletab, et tal oli seljas roosa öösärk. Ta mäletab toa põrandal keset asjade kuhja istunud ema, kes nuttis ja pani samal ajal lapsi riidesse. Uksel seisis kaks püssiga meest. Väikevennal Rainil oli neljas sünnipäev. „Teadsime, et täna peaks tulema tädi Klaara tordiga, ja ma mõtlesin: nüüd me ei saagi torti!” mäletab Tiiu kuueaastase suurt muret.

Hiljem kirjutas tädi Klaara oma esimeses kirjas Siberisse: „Mina reede hommikul ootasin, et Jüri tuleb piima tooma, siis saadan tordid ära. Kuid hiljem kuulsin, mis teiega on juhtunud. Nii nagu unenägu, kui selle peale mõtlen. Käisin vaatamas, kõik oli vaikne, ainult koerad tulid mulle vastu.”

Päike oli sel päeval, kui Tiiu pere ära viidi, väga ere. „Siin-seal põldudel olid veel lumelapid. Suur must koer jooksis meile järele. Pärast kuulsin, et ta lasti maha. Kui rongini jõudsime, võttis üks sõdur mu kaksikvenna, teine minu. Miskipärast võttis ta mu kaenlasse nii, et mu nägu jäi allapoole ja see pilt, kuidas keegi võõras mind kuhugi musta auku viib, on tänini silme ees.”

Tiiu ei mäleta, mida nad süüa said või et tal oleks kõht tühi olnud, ehkki hiljem on ta kuulnud saatusekaaslastelt igasuguseid lugusid.

Tiiu ei mäleta, mida nad süüa said või et tal oleks kõht tühi olnud, ehkki hiljem on ta kuulnud saatusekaaslastelt igasuguseid lugusid. Ka seda, kuidas tuli süüa hapukapsasuppi, kus vaglad sees. Küll aga mäletab ta hetke, mil ta pärast pikka liikumatult oldud aega viimaks rongilt maha tõsteti. „Kukkusin pätsti põlvili. Liikumisvõime taastus õnneks varsti. Laste asi. Ja mul on meeles pikk rida inimesi kompsudega.” Nende inimeste ees käisid edasi-tagasi mehed, kes valisid, kes kuhu läheb. Nagu orjaturg.

Uues elukohas, Kinzelis pidi suur pere esialgu hakkama saama ühes toas, kus polnud vooditki. Õhtul tõmmati aga kompsud jälle laiali ja magati nagu silgud reas. Sellest ajast mäletab Tiiu palju kurbust. Üsna kohe suri tema onu. Seejärel väike poiss külast. Arsti ei olnud, rohtusid ei olnud. Üks noormees, kes 12 kilomeetri kaugusele paki järele läks, külmetas jalad niimoodi, et mõlema jala varbad tuli amputeerida.

„Elu läks, nagu ta läks, aga need hetked on mulle hingele jäänud,” tunnistab Tiiu. Ta ütleb küll kohe kiiresti, et ei ole tegelikult kunagi olnud melanhoolne tüüp. „Selleks polnud võimalustki, pidi ju tööd tegema.” Palju on meeles ka rõõmsaid hetki. Ta käis tihti looduses, külast pärit sõbrannade, vene tüdrukutega mängiti mäenõlval laptuud.

Hiljem, kui vene keel selge, meeldis Tiiule hirmsasti lugeda. Mõne raamatu lõhn on tal siiamaani meeles. See aeg tähendas ühtlasi, et koolis tuli hakata käima 20 kilomeetri kaugusel Tsentralnajas, sest Kinzelis oli vaid neljaklassiline kool. „Sellest ajast on mulle jäänud head mälestused. Olgugi et olime võõrkeelsed ja võõra nimega, hoidsid õpetajad meid, eestlasi,” meenutab Tiiu. Eestlased õppisid tema mäletamist mööda väga hästi, ehkki ennast ta tagantjärele oivikuks ei pea.

Et kodu oli kaugel, pakkusid öömaja nädala sees Tsentralnajas elanud eestlased, perekond Laansalu. Ei olnud neil endalgi palju, ent mida oli, seda jagati ka temaga. Laupäeviti pärast tunde läks Tiiu taas koju Kinzelisse. Ikka 20 kilomeetrit, sageli jalgsi.

Samasse süsteemi tagasi

Stalini surma järgse amnestia tulemused jõudsid märtsiküüditatuteni 1956. aastal, kui nad tasapisi Eestisse pääsema hakkasid. Tiiu pere oli viimaste seas, Eestisse saabusid nad 1958. aastal. Aga nii nagu Siberis viibimine ei tähendanud vaid valu, ei tähendanud tagasitulek tingimata kohe suurt rõõmu. „Tegelikult ei oodanud meid siin keegi. Me tulime tagasi samasse süsteemi, kes meid viis. Siberis ei tundnud me hoolimata oludest end vähemasti üksi,” räägib Tiiu. Ta ütleb, et oli neidki, kellel soovitati minna hoopis Lätti. Ja nad läksid, sest Eestis polnud neile kohta.

Tiiu lõpetas vene kooli. Eesti kooli ei julgenud ta minna, kartis, et hakatakse narrima. Tema ja ta pere mured ei olnud erand. Naasnud inimesed seisid küsimuste ees: millisesse kooli lähevad lapsed ja kust leida elamine, töö? Tagasi kodukohta enamasti minna ei lubatud. Tiiu pere oli erand. Soodlasse pääsesid nad tagasi peamiselt tänu tühjale majale. „Talukoht oli praktiliselt elamiskõlbmatuks muutunud. Osa majast oli sisse vajunud, vana mantelköök oli lagunenud,” kirjeldab Tiiu.

Lapsepõlveradadele naasmist nimetab Tiiu nüüd hingekosutuseks ja 16 raudteejaamas märtsiküüditamise mälestuspäeval toimuvat kunstiprojekti „Siberi lapsepõlv” imeliseks.

Veidi enne surma jõudis tema isa öelda: hea, et uue maja ehitamisese plaan pooleli jäi. Kui varutud materjalist oleks jõudnud maja kerkida, poleks perel tagasitulekuks kohta olnud, sest siis poleks nad seda tühjana leidnud. Perekonna elu läks tasapisi edasi, maja hakati uuesti üles ehitama.

Veel pikka aega ei saanud küüditatud oma kogemustest avalikult rääkida. „Kõik tunnetasid seda ilma väljaöeldud keelutagi. Vabadus selleks tuli alles glasnost’i ja hiljem Eesti vabariigiga,” ütleb Tiiu. „Sellest on palju aega möödas, aga mäletan, et meid kutsuti ühel küüditamise aastapäeval linnahalli. Tookord oli meid seal nii palju.” Ka seda, mida rääkida, oli inimeste hingele kogunenud palju.

Lapsepõlveradadele naasmist nimetab Tiiu nüüd hingekosutuseks ja 16 raudteejaamas märtsiküüditamise mälestuspäeval toimuvat kunstiprojekti „Siberi lapsepõlv” imeliseks. „Muidu vaoks need mälestused kuhugi, aga seal on ju meie rahva saatus. Mälestushetked inimestest, kes seal kunagi olid, on minu jaoks heledad nagu kuldsete servadega komeet.”

22. veebruaril on Tiiu kõikide eelduste kohaselt hoopis Kehra gümnaasiumis, sest just sel päeval antakse talle üle Anija aukodaniku märk. Varem on talle omistatud ka aasta õpetaja tiitel. Selles, et ta eales inimeste staatusest pole hoolinud ja on alati nõrgemate poole hoidnud, leiab Tiiu olevat suure osa oma lapsepõlvel Siberis. „Ma arvan, et võib-olla sai minust tänu sellele kogemusele veidi parem inimene,” usub ta.

Kassipilt ja üle põlvkondade ulatuv tänu

Aga kuidas on selle kõigega ikkagi seotud väike poiss loo algusest? „Minu juurde tuli mõne aasta eest, kui juba pensionil olin, üks noor naine ja ütles, et tema pojad hakkavad kooli minema, äkki ma oleksin nõus neid õpetama,” meenutab Tiiu Trisberg. Aga need ei olnud Tiiu jaoks sugugi lihtsalt kaks poissi.

„Nad on viies põlvkond neist inimestest, kes pakkusid mulle Tsentralnajas koolis käimise ajal kodu ja andsid mulle süüa. Nüüd sain ma lõpuks ometi sellele perekonnale kaudseltki tasuda.” Tiiu on Siberi lapsepõlvest hoolimata saanud kogu elu tunda heade inimeste abi ja hoolt. „See on tore, et kui sulle tehakse head, siis saad kasvõi läbi mitmete põlvede lõpuks ikkagi tänulik olla,” ütleb Tiiu ja uurib seejärel külalistelt, kas nad veel tükikest õunakooki sooviksid.