Jean-Marie Gustave Le Cléziole (68) kirjandusauhinna määramisele eelnes tavatu poleemika, mille põhjustas Rootsi akadeemia alalise sekretäri Horace Engdahli väidetav Ameerika-vastane kallutatus. Nimelt leidis Engdahl ühes intervjuus, et maailma kirjanduskese asub Euroopas ning USA kirjanikkond on auhinna võitmiseks liiga isoleeritud. Igal juhul peeti Le Cléziod AFP andmetel Stockholmi kirjandusringkondades selgeks favoriidiks juba enne Nobeli võitja väljakuulutamist, ehkki šansse arvati olevat ka sakslannal Herta Mülleril ja korealasel Ko Unil. Eelmisel aastal võitis auhinna Suurbritannia autor Doris Lessing.

Le Clézio on sündinud 13. aprillil 1940. aastal Prantsusmaal Nice’i linnas prantsuse-inglise segaperes. Kuna isa teenis sõja ajal Briti armee kirurgina Nigeerias, oli perekond üksteisest aastaid eraldatud. 1948. aastal sõitis Le Clézio Aafrikasse isa juurde ning reisil kogetud eredad elamused mõjutasid kogu tema hilisemat kirjanikuteed.

Oma esimese romaani pealkirjaga “Protokoll” andis ta välja juba 23-aastasena ning võitis sellega 1963. aastal maineka Renaudot’ kirjandusauhinna. Nüüdseks on ta avaldanud üle kolmekümne raamatu, mille seas on nii romaane kui ka novelli- ja esseekogusid. Alates 1973. aastast elab autor vaheldumisi Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides ning Mauritiuse saarel.

Poeetiline seikleja

Noorautorina huvitus Le Clézio eksperimentaalkirjandusest ja hullumeelsuse teemast ning pälvis muu hulgas Michel Foucault’ lugupidamise. Keskea hakul asus ta kirjutama laiemale publikule mõeldud teoseid ning tema teoste süngus vähenes. Üks tema läbiv inspiratsiooniallikas on olnud kauged ja eksootilised maanurgad ning neid ohustav moodne tsivilisatsioon. Nobeli auhinna väljakuulutamisel tõsteti esile Le Clézio raamatutes peegelduvat “poeetilist seiklushimu ning sensuaalset ekstaasi”.

1980. aastal asutas Prantsuse akadeemia Paul Morandi kirjandusauhinna, mille pälvis esimesena Le Clézio romaan “Kõrb”. Rahvusvahelisel tasandil on teda varem pärjatud Monaco vürsti ning Rootsi Stig Dagermani kirjandusauhinnaga.

Lisaks ilukirjandusele ja reisimisele huvitub Le Clezio religioonist ja mütoloogiast. Ta on tõlkinud maiade vanu pühakirju ja pidanud peale USA ja Mehhiko ülikoolide loenguid Tai budistlikus ülikoolis.

Le Clézio raamatutest on eesti keelde tõlgitud romaan “Kõrb” (Eesti Raamat 1990, tõlkija Kristiina Ross) ning Mehhiko kunstnikupaari Diego Rivera ja Frida Kahlo elulooraamat “Diego ja Frida” (Kunst 2007, tõlkija Sirje Keevallik). Tema “Päev, mil Beaumont tegi tutvust oma valuga” ilmus meil 1973. aastal avaldatud kogumikus “Prantsuse novell”. Helilooja Helena Tulve on tema teksti kasutanud oma teoses “Exodus”.

Kirjandusajakirja Lire 1994. aastal korraldatud küsitluse tulemuste järgi pidas 13 protsenti vastajatest Le Cléziod suurimaks elus olevaks prantsuse kirjanikuks.

Le Clézio Eestis

“Päev, mil Beaumont tegi tutvust oma valuga”

Tõlkinud: Merike Riives

•• Kogumik “Prantsuse novell”,

Tallinn, 1973

•• “Le Clézio on prantsuse kirjanduse kuuekümnendate aastate üllatusmehi, kes on tänini püsinud kirjandusliku avalikkuse huviorbiidis, kuulumata seejuures ühtegi koolkonda. [...] “Päev, mil Beaumont tegi tutvust oma valuga” pärineb Le Clézio teisena ilmunud teosest, novellikogust “Palavik” (1965), mida autor on ise nimetanud “lugudeks väikestest hullustest”.” (Kogumiku koostaja Ott Ojamaa)

“Kõrb”

Tõlkinud: Kristiina Ross

•• Eesti Raamat, 1990

•• “1971. a ilmub “Haï” – lüüriline kirjeldus Kesk-Ameerika indiaanlaste elust. Otsitud harmoonia leidmist tsiviliseerimata maailmast kuulutavad ka “Reisid teisele poole” (1975), “Chilam Balami ennustused” (1976), “Tundmatuna maa peal” (1978), “Mondo ja teisi jutte” (1978), “Kolm püha linna” (1980). Samasse ritta passib ka siin avaldatav “Kõrb (1980), kus juba varasemast tuntud puhas, rikkumata, püsivusele ja igavestele väärtustele orienteeritud maailm on vastandatud agressiivsele, edasitungivale ja purustavale euroopalikule kultuuritüübile. “Kõrb” annab hea ettekujutuse ka Le Clézio stiilimeisterlikkusest, ehkki esikromaani ülikomplitseeritud vorm on siin asendunud suhteliselt lihtsama ja traditsioonipärasema, kuid omapärase ja stiilipuhta esitluslaadiga.” (Tõlkija Kristiina Ross järelsõnas)

“Diego ja Frida”

Tõlkinud: Sirje Keevallik

•• Kunst, 2007

•• “Raamat on kirjutatud suure empaatiavõimega, millest kõnelevad ka alapealkirjad: “Kohtumine kannibaliga”, “Metslane Pariisis”, “Frida – tõeline deemon”, “Revolutsiooniaegne armastus”, “Lahing New Yorgis”, “Revolutsioon kuni lõpuni”, “Surma pidupäev”. Väärt lugemine ja hariv nii kunstiajaloo kui ka kogu Mehhiko ajaloo osas.” (Ants Juske, EPL, 23. november 2007)