“Kuule, oskad sa öelda, kus ma olen?” küsib sõber telefoni teel Helsingist.
“Siin on selliseid 1930. aastate stiilis maju ja sirged tänavad. Kuspool see raudteejaam on?”
Paar miljonit kadunud närvirakku hiljem saame lõpuks otsa peale. Sõber leiab lähima trammipeatuse ning mina selgitan, mis tramm kesklinna poole viib.
Kogu jama sai aga alguse sellest, et mitte-just-eriti-sagedane Helsingis käija otsustas usaldada võõras linnas orienteerumise oma GPS-telefoni hooleks. Võtmata muidugi arvesse, et Helsingi tema elektrooniliste kaartide hulgast puudub. Seetõttu ei teinud telefon ka puust ette ning punaseks, kuidas ajutisest öömajast rongijaama saab.
Kunagise innuka orienteerujana olen ma seda suundumust juba mõnda aega kerge murega jälginud. Mida rohkem ilmub igapäevaellu igasuguseid iseenesest kasulikke ning toimivaid elektroonilisi kaardirakendusi, seda viletsamaks muutub inimeste oskus ilma nendeta punktist A punkti B jõuda. GPS-id, leia-see-koht.com-id ja muud vastavad teenused on korralikud sulased, aga kui nad meid valitsema kipuvad, pole kellelgi tore.
“Uusabituse” teine külg aga on vastupidine. Olin mõni aeg tagasi tunnistajaks kahe inimese meeleheitlikele püüdlustele üht telefoninumbrit leida. Veerand tundi kestnud operatsiooni käigus tuhniti paberites, otsiti vanu elektronkirju, helistati sõpradele... Kogu selle aja olid kõik otsitava kontaktandmed aga olemas tema töökoha – mida mõlemad otsijad suurepäraselt teadsid – kodulehel.
See näide pole ainus. On uskumatu, millises koguses raiskavad küllaltki kaugele tiigerhüpanud Eesti elanikud aega, närve ning sotsiaalset kapitali, meenutamaks või leidmaks midagi, mille saaks kiire võrguotsinguga üle kontrollida. Nagu künnaks endiselt hobusega põldu, kuigi endal on viimase peal John Deere õue peal.
Kõige närvesöövam on aga see, kui sinu poole pöördub keegi sellise informatsiooni saamiseks, mille leidmiseks on sul endalgi vaja mõni otsimootor lahti lüüa. Sel juhul tekib impulsiivsematel inimestel tõenäoliselt tahtmine vastata väljendiga, millest rääkis ühel läinudaastasel konverentsil Google’i Soome maajuht Petri Kokko. Eesti keeles kõlaks see väljend VKG: “Vaata, kurat, Google’ist!”
Kokkuvõtlikult on seis selline, et iga olukorra jaoks on mõistlik valida kõige otstarbekam variant ning igaks juhuks ka varuvariandi peale mõtelda. Kasulikuks võivad osutuda nii kümme aastat ajaleheväljalõigetest kogutud isiklik paberarhiiv kui ka elektrooniline kompleksotsing. Oluline on, et valgustatud toas, silmad kinni, ringi ei kobataks.
