Lääne kultuuriruumis on surm siiani pigem tabuteemaks, mida võimalusel välditakse. “Sõnast "surm" saab alateadlik päästik, mis tuletab meist igaühele meelde meie endi surelikkust ning hirmutavat teadmatust, mis seda tiheda loorina ümbritseb. Surm on inimliku teadmatuse ülim vorm,” oletab kunstnik. Ent teda pani see otsima raske teemaga paremat kontakti.

“Suhtumises surma võiks peegelduda meie suhtumine ellu,” leiab Rästa. Magistritöö tarbeks tegi ta intervjuusid inimestega, kes on surma enese jaoks põhjalikumalt mõtestanud. Lisaks on inspiratsiooniks olnud religioossed, antropoloogia- ja psühholoogiaalased tekstid.

Heli ei ole juhuslik vahend. Just helile on surmaga seotud tekstides sageli viidatud kui võimalikule kontaktivahendile teispoolsusega. Surmalähedaste kogemustega inimesed on sageli kirjeldanud tugevate tilinate, tirinate või pininate kuulmist. Isegi Eesti eelkristlik mütoloogia on seostanud ebatavalisi helisid surnute hingedega (näiteks vana-aasta õhtul kuuldud laudade kolin tähendas surma lähitulevikus).

Tajupõhine heliruum "Vahevald” on Martin Rästa nägemuses kaduviku eeskoda, ruum, kus hing ja keha lahutuvad teineteisest ning füüsilise maailma kogemus asendub eeterlikuga. Töö eesmärk ei ole pakkuda universaalset nägemust surmajärgsest elust, vaid võimalust - ruumi, konteksti ja aega- kus igaüks ise seda enese jaoks mõtestada saab. Installatsioon ei püüa vaatajat traumeerida ega ka surma ilustada, vaid käsitleb surma kui protsessi. Surm on muutus, mille mõtestamine võiks viia surmahirmu kaotamiseni ning selle abil ei vähema ega rohkemani kui seda on terviklikum elutunnetus.

“Vahevald”

Autor Martin Rästa

Etendub Tartu Uues Teatris 26.09, 27.09, 28.09, 29.09 igal täistunnil 12:00–21:00