“Aasta keskmine õhutemperatuur on seal miinus 55 kraadi,“ räägib Park. “Tol 1982. aasta talvitumisel mõõtsin (Park töötas jaamas meteoroloogina – toim) külmimal päeval miinus 85,6 kraadi, kuid rekordiliselt oli tervelt viis kuud, mille jooksul vähemalt ühel päeval oli külma alla 80 kraadi.”

Maailma absoluutseks õhutemperatuuri miinimumiks mõõdeti Vostokis 1983. aastal miinus 89,2 kraadi. N-ö suvel on Vostokis oluliselt soojem: 30–50 miinuskraadi.

“Alla 70-kraadise külma tunneb ära selle järgi, et ei saa enam vilistada. Vile asemel kostab ainult susin. Asi on selles, et hingeaur külmub hetkega.”

“Minu talvitumise ajal puhus ükskord miinus 73 kraadi juures tuul 20 meetrit sekundis (vaata graafikut – toim), mis on Vostokis väga harv juhus. Palja käe või muu katmata kehaosa võtab selline ilm otsekohe ära. Samas, miinus 80-kraadise tuulevaikusega käisin käimlas, midagi ei juhtunud. Peaasi, et tuule käes häda ei teinud. Ja kiiresti pidi muidugi tegema.”

Kõik asjad käituvad sellises külmas teistmoodi. Diislikütus hangub, nii et võimatu on seda tünnist välja kallata. Bensiin muutub valgeks pudruks – pista kas või tõrvik bensiiniämbrisse, see kustub hoopis ära!

“Peale külma on ju veel see asi, et Vostok asub nii paksu jääkilbi peal, et seal on elu nagu kõrgmäestikus – 3500 meetri kõrgusel merepinnast. Seal on hapnikupuudus. Inimesed, kes varem pole nii kõrgel olnud, taluvad seda algul väga raskelt.”

Lisaks veel kuiv õhk nagu Sahara kõrbes. Kogu aeg on sul janu.

99,99 protsenti inimestest ei tahaks elu sees sellises kohas kas või ühte päeva olla. Vello Park ja tema kaaslased olid veidi üle aasta. Eespool kirjeldatu polnud sugugi kõik, mis mehi ees ootas.

Tulekahju

Enam-vähem 24 aastat tagasi, ööl vastu 12. aprilli, põles Vostokis maha elektrijaam, mis andis jaamale ka sooja. Proovi sa suurt tulekahju ilma veeta kustutada, aga just nimelt vett ei ole külmapoolusel kuskilt võtta.

“Talvel sooja ja elektrita jäämine on isegi normaalse elu juures paha lugu. Mis tahes polaarjaamale on see talvitumise ajal aga kõige hullem, mis juhtuda võib.”

Vello Park kirjeldab olukorda väga tagasihoidlikult.

Seis oli põlenguööl selline: tules hukkus elektrijaama ülem, külma oli alla 70 kraadi ja üheksa päeva pärast oli algamas pilkane polaaröö. See tähendas, et mööda maismaad ei saa keegi Vostokile appi tulla varem kui novembris. Sellises pakases ei maandu ükski lennuk. Liiati olnuks polaaröö pilkases pimeduses õhust maapealset uurimisjaama märgata võrdne Suure Juhuse endaga. Rääkimata lendurite suurest riskist.

“Lumi on nii madalal temperatuuril väga abrasiivne nagu liiv ja lennuk ei suuda õhku tõusta. Maanduda ehk veel, kuid vajuval lumel ei suuda lennuk enam koguda õhkutõusmiseks vajalikku kiirust.”

Isegi kui lennuk (ühe otsa vähim lennuaeg lähimasse jaama, Mirnõisse, on kuus tundi) oleks jaama üles leidnud ja uue diiselgeneraatori alla heitnud, siis poleks olnud seda millegagi eemalt laagrisse vedada. Tollased traktorid sellise külmaga ei käivitunud. Heita see otse laagri lähedale oli aga lotomäng, sest samahästi oleks mitu tonni kaaluv generaator võinud kukkuda mõnda hoonesse ja häda oleks veelgi suurem olnud.

Kosmoselaev

Maad mööda oli Mirnõisse 1510 kilomeetrit. Sellise külmaga polnud aga traktorirongi appitulek võimalik.

Mehed olid jaamas vangis!

Nagu rikki läinud kosmoselaevas mõnes 1980-ndate populaarses ulmefilmis (õnnetuski juhtus kosmonautikapäeval!). Ainult et tegevus toimus päris elus.

20 ellujäänut, teiste seas Vello Park, pidid otsustama ja tegutsema poole tunni jooksul, kui tahtsid jääda ellu kuus kuud kestvas polaaröös Maa kõige külmemas paigas.

“Sellises olukorras eriti ei mõtle, mis nüüd saab, siis sa ainult tegutsed.”

Mehed töötasid väljas miinus 70 kraadiga seitse tundi! Eeskirjade järgi tohtis sellise külmaga väljas viibida korraga 30–40 minutit.

Lahingus sooja nimel oli esimene võit see, et tulekahjust õnnestus päästa – tänu tuule pöördumisele viimasel hetkel – diislikütuse tagavara. Jaama insenerid meisterdasid tühjadest vedelgaasiballoonidest algelised ahjud, milles sai diislikütust põletada (vaata joonist). Lisaks oli jaamas igaks juhuks tallel kaks väikest petrooleumiahju, mis suutsid veidikenegi soojendada üht ruumi, kuhu kuhjati külma kartvad toiduained ja ravimid. Kokku saadi õrn soe sisse kolme ruumi. Soe oli kõige tähtsam. Kõht võib täis olla, aga ilma soojata sirutad varsti jalad välja.

Vaja oli veel kas või natuke elektrit, et taastada raadioside. Prooviti üht äraviskamiseks kõrvale pandud väikese võimsusega diiselgeneraatorit, mis hakkas imekombel tööle. Rudolf Diesel ei näinud sada aastat

varem mootorit leiutades ka nii palju vaeva kui mehed seal Vostokis. Aga see võimaldas Mirnõi polaarjaamaga ühendust saada.

Vello Park seisis Vostoki jaama ülema Astahhovi kõrval, kui too andis edasi teate õnnetusest ja hukkunust. Vene Antarktika ekspeditsioonide ülem hakkas raadio teises otsas nutma.

Suur Maa pakkus siiski abi, kuid see tähendanuks ka teiste eludega riskimist.

“Mis me Moskvale vastame?” küsis jaamaülem kogunenud meeskonnalt.

Järgnenut kirjeldas aasta hiljem üks suuremaid Nõukogude ajalehti Komsomolskaja Pravda: “Esimest korda talvitujad vastamisega ei kiirustanud, nad olid vait. Siis aga ütles mõned hästi lihtsad, kõigile väga arusaadavad laused Vello Park – meteoroloog, mitmekordse Antarktikas talvitumise ja alpinismi kogemusega külmavereline mees. Ta ütles eestlase aktsendiga: “Mehed, mis erakorralised meetmed?! Toitu meil on. Kütust on piisavalt. Käed on terved. Pead pole me samuti kaotanud, nagu ma näen. Talvitume ära.”

Park lisab täna: “Ma olin mägedes küllalt hädas olnud. Ütlesin, et ärgu virisegu! See viimane lause jäeti muidugi meelde.“

Kui seejärel toetas Parki ka jaama kokk, kinnitades, et suudab küll viletsatel ahjudel kolm korda päevas süüa teha, oli asi otsustatud.

Algas seitse ja pool kuud kestnud talvitumine tingimustes, millesarnast maailma polaaruurimise ajalugu polnud veel tundnud.

Magamine

Iga päev veetsid mehed enamiku ajast miinuskraadides. Veidikegi sooja saadi süües ning magades. Kui sa suutsid ahju ääres magada.

“Mina ahju juures magada ei saanud, sest seal haisesid mehed mustuse ja higi järele – pesta polnud ju alguses võimalik. Hapnikku eriti polnud, sest selle neelas algeline ahi, mis levitas ümberringi kohutavalt tahma. Kõik kohad olid nõge täis. Ka inimesed muutusid üleni tahmaseks. Üksteist tundsime ära vaid kõnnakust ja häälest.”

Vello Park magas ahjuta toas, värske õhu käes. See tähendas keskmiselt miinus 25 kraadi.

“Meil olid koeranahast magamiskotid, kuid magada tuli muidugi kogu aeg täisvarustuses. Jalas oli neli-viis paari villaseid sokke ja peal veel lambanahast sokid. Kui oli väga külm, siis ei võtnud magamiskotti ronides ka untasid (lamba- või koeranahast pealt karvased saapad – toim) jalast ära. Ainuke suur häda oli see, et nina külmetas pidevalt.”

Ja ega ahjuga majas siis kuum olnud. Enam-vähem soe oli ainult ahju juures, nurkades ja seina ääres ei sulanud jää aga kordagi ära. Nurgas oli miinus kümme kraadi. Ka ahju juures oli ainult kohati soe: istudes oli seal palav, aga vildid külmusid põranda külge kinni; ahju kõrval naridel oli öösel ülemine mees alusriietes ja alumine täisriietuses. Nii magatigi.

Poolteist kuud pärast õnnetust ehitasid talvitujad sauna (vaata joonist). Esimene kord kulus kütmisele terve päev.

“Siis oli pidu. Lava oli, nagu peab, aga põrand oli jääst, mis ära ei sulanudki. Jalgadele saime sooja nii, et valasime kummikud sooja vett täis ja pistsime jalad sisse. Üleval, laval, tuli 30 kraadi sooja ära, aga nii me pesime.”

Sauna valmis ehitamine oli meeste jaoks eelkõige emotsionaalses plaanis tähtis. See näitas, et kõigist raskustest saab üle, kui väga tahta. Ja veel kuidas!

Pärast sauna istusid kõik mehed lauda, lipsud korralikult ees, ja et pidulik meeleolu pärast “hüva leili” kestaks, näitas Vello Park kino. Kolleegid Suurelt Maalt ei saanud mure pärast korralikult magada, aga need, kelle hing pidanuks paelaga kaelas rippuma, vaatasid hoopis kino! Muusikafilmi Alla PugatsŠovast “Naine, kes laulab“.

Söögist

“Eks meil oli makaronidieet, sest makaronidele ei teinud külm midagi. Külmunud kartulitega tegime nii, et keetsime neid koorega – ainult koorega saigi seda teha –, siis need olid sinised ja kibedad. Aga me praadisime need üle ning siis kõlbas süüa küll. Nagu Leningradi blokaadi ajal (selle vahega, et meid keegi ei pommitanud) – inimene mõtleb alati midagi välja, kui on vaja süüa.”

Magustoiduga oli hoopis lihtne. Lõhki külmunud kompotipurgid pandi suurde katlasse, vesi kallati peale ja sulades vajusid klaasikillud põhja. Pealt sai kompotiõunad kätte. Elementaarne. Sama tehti viinapudelitega.

Leivapuudust samuti polnud.

“Jahu oli meil nagu muda. Antarktika-jaamades küpsetatakse alati ise leiba või siis on kaasas nn piirituseleib. Piiritusega immutatud leiva panid ahju, piiritus auras ära ja järele jäi kui värske leib. See oli nagu maiustus.”

Jahu seega oli, aga millega sa, hing, leiba küpsetad, kui kõik vajalik vastu taevast lendas?

“Üks meie aeroloogidest, Ivan, näitas üles leidlikkust – nende viletsate, isetehtud ahjude peal potis küpsetas. Tulid sellised ümmargused kakud, aga olid N I I V Õ R D head!”

Veel üks Vostoki eripära. Sai teha ainult valget leiba, musta leiva tainas lihtsalt ei kerki sellises hapnikupuuduses. Kõigest iluviga, muidugi.

Talvitumise kaheksa kuu jooksul võtsid kõik mehed kõvasti alla, Vello Park kaotas 25 kilo.

“Organismil on vaja temperatuuri, et toitu omastada. Oleks meil normaalselt sooja olnud, poleks midagi viga olnud, aga siis nägime pärast talvitumist välja nagu “kontslaagrist” (venekeelne lühend koonduslaagrist – toim) tulnud. Skeletimoodi inimesed. Mehed, kellega ma varem olin mitu aastat koos olnud, ei tundnud mind tagasi tulles ära. Näost olid kõik mehed sinkjasmustad ja silmad punased – hapnikuvaeguse, külma ja kehva toidu töö.”

Veega on Vostokis pealtnäha lihtne. See lihtsalt sulatatakse lumest, Antarktikas on ju kõige puhtam lumi maailmas. Naised jõusaalis võivad sedasorti Evianist vaid unistada. Nende meeste jaoks polnud see aga luksus.

Õigupoolest polnud külm põhiprobleem. Probleem tekkis isetehtud ahjudest, milles põlemine oli mittetäielik. Sõnaga – need ahjud tahmasid metsikult. Tahm lendas korstnast välja ning määris jaama ümbruses lume mustaks. Mida päev edasi, seda suuremaks kasvas must ring jaama ümber.

Lõpuks oli kilomeetri ulatuses ümber Vostoki must lumi. Isegi kosmosest oli näha tahmarõngas lumel.

See must, tahmase lume kiht jääb nüüd tuhandeteks aastateks algul lumekihti, hiljem mandrijäässe. Sellisena jääb tollane õnnetus igaveseks looduse arhiivi.

Aga kuidas nad siis puhast vett said, kui tahm kõik lume ära määris?

“Ega meil muud üle jäänud, kui pidime lihtsalt tahmase kihi pealt ära koorima.”

Ja jälle üks eripära.

Lumest sulatatud vee kohta öeldakse destillaat. Kui juua pikka aega järjest vaid destillaati (ja nemad jõid ju aasta otsa), siis läheb kaltsium organismist välja, tekib kaltsiumivaegus. Luud muutuvad hapraks ja lihased hakkavad valutama. Tollaste tablettidega polnud võimalik asja parandada. Seetõttu oli ka Vostokis talvitujatel lõpuks palju luumurde, mida tavaolukorras ei juhtunuks.

Psüühika

Peale sooja, söögi ja joogi oli tähtis veel valgus.

Alguses istusid 20 meest peaaegu täielikus pimeduses. Valgust oli ainult nii palju, kui isetehtud ahjudest kumas. Ja – NB! – kohe-kohe pidi saabuma polaaröö.

Veidikenegi lahendas valgushäda Vello Pargi tehtud petrooleumlamp, mis põles ühises söögitoas. Seejärel tulid mehed mõttele hakata parafiinist küünlaid valama. Parafiini saadi kosmilise kiirguse mõõtmiseks mõeldud aparaatide isolatsioonikihist. Selle peale tulemine nõudis nutikust.

“Õues töötamiseks oodati kuuvalget ilma või virmalisi. Sai hakkama küll. Ja siis saabus juba polaarpäev, mil polnud enam lisavalgust vaja. Siis oli vastupidi – mõni mees magas, must side ümber silmade.”

Pidevas võitluses elu eest selgus, kes on kes.

Psüühika hakkas osal logisema.

“Eriti esimesel ja teisel kuul, kui polnud selge, kas pääseme. Meestele pidi kogu aeg tegevust andma, et ei oleks vaba aega ega tekiks mõtet end ära tappa. Oli neid, kes tahtsid lasta end meeleheites ära külmuda. Pärast nad seda ise ei mäletanud, nii purjus olid. Piiritust oli meil ju palju. See on väga hull lugu, kui keegi kriisiolukorras liimist lahti läheb.”

Varastama hakati ka.

“Üks mees – hiljem osutus ta veel pealekaebajaks – läks kohe esimesel või teisel õnnetusjärgsel ööl, ei tea, miks, veine – me päästsime mõned pudelid – varastama. Märkasime seda. Oli veel juhtumeid. Marodöörlus on sõjaolukorras kõige jubedam asi.”

Vello Park ei ütle, mida selliste meestega tehti.

Psüühika logisemine ja näppamine olid siiski titenutt selle kõrval, et jaamas tekkis kaks leeri. Talvitumisest läbi nelja numbri väga värvika reportaazŠi teinud Komsomolskaja Pravda ei kirjutanud toona sellest sõnagi. Ei tohtinud.

“Lepitamisest ei tulnud isegi pärast kodumaale jõudmist enam midagi välja. Seni, kuni polnud selge, kas pääseme eluga, olime üksmeelsed. Nii kui lootusekiir paistma hakkas, tekkis kaks grupeeringut.” Rindejoon kulges Antarktikas esimest korda viibivate tehnikaspetsialistide ja vanade olijate, peamiselt teadustöötajate vahel.

“Nad olid noored mehed, kes hakkasid jaamaülemale vastu ja tema otsuseid arvustama. Nüüd võib selle neile andeks anda,“ ütleb Vello Park 24 aastat hiljem. “Kusjuures – nad ise olid süüdi, et meie elektrijaam maha põles. Kahjuks ütlesin selle ühe korra neile ka otse välja...”

Alatud

Vello Park väidab, et õnnetus juhtus lühidalt nii: puuraugutegijad keevitasid estakaadil, mis ühendas puurauku ja elektrijaama. Pärast keevitamist pandi estakaadil jooksnud torule isolatsiooniks ümber madrats, mis läks hõõguma ning hiljem süütas estakaadi ning sealtkaudu kogu elektrijaama (vaata fotot). Tulekahju ametlik põhjus oli kaablilühis elektrijaamas. “Aga sel juhul süttinuks esmalt elektrijaama katus, mitte estakaad.”

Tüli jäi õhku kuni lõpuni. Osa meeskonnast ei allunud enam jaamaülem Astahhovile ja kirjutas koju jõudes tema peale kaebekirja.

“Alatud,” on Vello Park konkreetne.

“Ma olen kogu aeg öelnud, et enne kui lähed ekstreemsesse olukorda, tuleb selgeks teha, kes on kes. Kõige lihtsam on teha napsuõhtu, seal tuleb inimese loomus välja.”

Õnneks oli jaamaülem elukogenud mees ning korjas ühe esimese asjana pärast õnnetust kokku ning pani luku taha kõik raketipüstolid.

Vostokis ei keskendutud siiski lakkamatult kannatamisele. Kui on palju mehi koos, siis tehakse koerust ka. Nagu ikka.

“Tegime pelmeene – siis oli, tõsi küll, juba abivoor kohal ja meil oli taas sooja. Ma panin ühe pelmeeni sisse kustutuskummi. Teine mees nätsutab, nätsutab, ja ei saa midagi aru... Tavaliselt pandi pelmeenide sisse nööpe, aga see lõhub hambad ära.”

“Küllaltki rasket ja eraldatud elu tembitakse naljaga lõbusamaks. Aga kehvades oludes võib nalja eest tappa ka saada.”

Üks kummaline asi ka – ligi kaheksa ekstreemse kuu jooksul ei jäänud mitte ükski mees kahekümnest tõsiselt haigeks! Ainus tõsisem juhtum oli jaamaülem Astahhoviga, kelle mädanema läinud parem pöial tuli käepäraste vahenditega amputeerida.

“Organism suudab äärmuslikus olukorras end niivõrd mobiliseerida.”

Naine

Töö tegemata ei jäänud.

Vello Park mõõtis iga päev iga kuue tunni tagant – mis tähendas lisaks külmale ja viletsale toidule, et ta ei saanud kunagi magada üle nelja-viie tunni järjest – maailma külmapoolusel temperatuuri, õhurõhku, tuule kiirust ja suunda ning niiskust, selleks et ilmajaamad üle maailma saaksid ilmakaarte joonistada.

Nagu poleks midagi juhtunud, teatas Nõukogude peamine raadiojaam Majak iga jumala päev neli korda, viimane kord kell 23.30, maailma ilmateate ajal muu hulgas: “Tänane temperatuur Vostoki jaamas Antarktikas oli...”

Iga päev võis pärast seda teadet näha, et ühe Tartu korteri aknas kustusid tuled. Vello Pargi abikaasa ja lapsed ei heitnud kunagi enne magama, kui olid ära kuulanud “kodeeritud sõnumi” oma mehelt ja isalt.

Meie jaoks igav ilmateade, aga Vello Pargi abikaasale tähendas see tõlkes: ma armastan sind, kõik on korras, ole rahulik. Sõnum ei läinud tõlkes kordagi kaduma!

Loomulikult ei teadnud naine, mis oli juhtunud. Ühegi vostoklase lähedased ei teadnud. See oli Vostoki meeskonna esimene palve pärast tulekahju ja side taastumist muu maailmaga. Ainult ärge peredele öelge, mis olukorras me oleme!

“Naisele rääkisin alles siis, kui ma Leningradi jõudsin. See oli 1983. aastal. Õnneks polnud ta vene lehti jõudnud veel lugeda.“ Park jõudis tagasi muust meeskonnast kuu aega hiljem, vahepeal olid aga Moskva suuremad lehed jõudnud kangelaslikust talvitumisest juba esimesed lood kirjutada.

Milline päev pärast õnnetust oli kõige mälestusväärsem?

“Kui traktorirong abiga kohale jõudis. KURAT, kus seda sai ikka oodatud.”

“Siis toodi lõpuks raketipüstolid välja, kui rong kohale jõudis. Oma tuhatkond raketti lasti välja, mehed olid nagu lapsed. Rippusid üksteisel kaelas ja nutsid.“

Mis edasi sai?

“Siis algas nädalapikkune napsutamine.”

Ligi kaheksa kuud kestnud külmetamise lõpetas abivoor novembri lõpus. Traktoritest rong sõitis Mirnõist Vostokki kuu aega ning 14 traktorist jõudis kohale vaid kümme.

12. aprillil tähistab Vello Park alati oma teist sünnipäeva. “Inimene kohaneb kõigega, aga loom mitte.”

Aastaid enne 1982. aasta õnnetust tõid venelased Vostokki ühe koera. Sellise segaverelise, tugeva, kes jääb ellu ka seal, kus tõukoerad otsad annavad.

Umbes tunnikese jooksis see segavereline mööda jaama ringi. Siis heitis lamama. Ja enam ei tõusnud. Toitu ei puutunud, pead ei tõstnud, silmi lahti ei teinud. Koera kohale toonud lennuk polnud veel lahkunud ning koer viidi magamiskotis tagasi lennukisse. Jõudnud tagasi normaalse kliimaga kohta Mirnõisse, heitis koer hinge.

Jumal mängib inimesega, aga inimene puhub ikka pasunat.1

Loo kirjutamisel on lisaks Vello Pargi mälestustele kasutatud tolleaegseid artikleid ajalehest Komsomolskaja Pravda ja ajakirjast Soviet Life ning raamatut “Nabakirjad”.