Päratult rikas vend, isa Aleksandr on ta toonud baierimaale, et ta ei sureks rajoonihaiglas. Marfa on pärit Volga äärest. Otsekui haldjas või pühak, sobib ta hästi unenäolisse ja aristokraatlikku atmosfääri, kus läbisegi räägitakse eesti, vene, saksa, prantsuse ja inglise keelt. Marfa on lihtne, usklik, jõuetu. Just sellist venelast tahaks eestlane näha.

Koplis elav Stella seevastu on väga terve. Näost küll natuke kärnas, on tal aga ilus prullakas tagumik, mida ta tantsides ahvatlevalt hööritab, ja unistus leida endale eesti mees ja saada kodakondsus. 17 eluaastast hoolimata on ta staa;ikas suitsetaja ja viinaviskaja. Tema eelmine elukaaslane Olev oli paadunud narkar ja poos end hiljuti üles. Nüüd haub piigake uut partiid, lootes oma ainukese varanduse – musta rinnahoidja – abil edukalt võrgutada poliitikuks pürgivat Innarit ehk sibi Innut. Paraku ei lähe plaan läbi, Innu jääb pärast tormilist jõuluööd Kopli liinidel lombakaks.

Mõlemad tegelaskujud pärinevad kaasaja eesti kirjandusest – esimene Emil Tode seni viimaseks jäänud romaanist “Printsess” (1997), teine Tarmo Tederi 2000 novellist “Sibi Innu jõululobi”. Ühtlasi kehastavad nad kahte peamist stereotüüpi, kuidas eesti kirjanduses kujutatakse vene naist – kas pühaku või litsina. (Võimalik on ka mõlema ristsugutis.) Koomilisi vanaeitesid kohtab harva ja vahvaid koduperenaisi või joodikutest vanatüdrukuid ei esine üldse.

Katerina Kaur Kenderi romaanist “Ebanormaalne” on tüüpkuju menukirjaniku raamatute naiskangelannadest. Tegelikult mitte venelanna, vaid ukrainlanna, kuid eesti lugejale on see muidugi pisiasi. Katerina on ilus tuulepäine beib, kes reisib raamatu minategelasega Taisse ja kui raha otsas, jätab ta maha. Katerinale meeldivad poed, raha ja Versace. Aga midagi enamat (peale välimuse) ka temast teada ei saa. Nagu enamikku eesti meesautoreid, huvitab Kenderit, mis saab edasi peategelasest, mitte t‰ikist, kellega ta ühel hetkel voodit jagama juhtub.

Sellest ka paratamatu skemaatilisus. Me näeme koort, mitte tuuma. 1990-ndate eesti kirjanduse venelanna on noor, kirglik, käreda loomuga, maitsetult riietuv, ootamatult käituv. Tavaliselt on oodata kuuma intiimstseeni (üht või mitut) ja pärast seda minnakse lahku.

Lahkumineku põhjuseid võib olla erinevaid. Näiteks Leo Kunnase romaanis ”Sõdurjumala teener” jätab peategelane pärast nädalapikkust romantilist armulugu maha kauni vene koolitüdruku Nata‰a, kes talle, põgenevale vangile, eluvaimu sisse puhub. Tunne on küll kaunis, aga isamaa vajab oma poega! C’est la vie.

Matt Barkeri värskes fantaasiaromaanis ”Leegitsev täiskuu” võtab tudengineiu Maria endalt aga ise elu – lahkub teispoolsusesse, et hõbedases raudrüüs iluleda kuuvalgel välul. Kui romaanis küllatki olulised psühhofantaasiad kõrvale jätta, jäävad neiu lahkumise põhjused pisut segaseks. Kõige kindlam variant on, et niigi hapra vaimueluga Maria ei talu peategelase, joodikust ajakirjaniku psühhoterrorit. Pealegi on ta haiglaselt armukade. Veel üks venelanna tüüpjooni.

Millest selline vene naiste rohkus viimase aja valdavalt eesti meeste poolt loodud kirjanduses? Inte-gratsioon? Ärge tehke nalja. Tüdimus eesti naisest? Võimalik. Aga miks just venelanna, mitte ameeriklane, sakslane, soomlane või lätlane? Heake küll, jaapanlanna-raamat meil juba on. Aga miks mitte neeger või hiinlane? Kui juba, siis juba.

Põhjus näib olevat sama, mis Tammsaare “Ma armastasin sakslast” kirjutamise aegu. Üks võõras rahvas on meie hulgas piisavalt kaua elanud. Me arvame, et tunneme teda. Pole ka enam patt afi‰eerida suhteid, millest omal ajal põgusalt üle libiseti või pseudoromantilises kast-mes kirjeldati. Kui Tammsaare-mõõtu teost siiski ei sünni, saavad kriitikud selle vabalt kanda vene hinge salapära ja ettearvamatuse arvele. Et vene naine käitubki kummaliselt.

Samas teeb meie kirjanduses kirjeldatud vene naiste ühetüübilisus ettevaatlikuks. Seni on nad jäänud pigem konstrueeritud objektiks, millele meeslugeja – nagu ka autor – saab projitseerida oma fantaasiad. Iseseisvast subjektist on asi kaugel. Mida need naised sisemiselt kujutavad, mida mõtlevad või tunnevad, pole teose seisukohalt oluline. Eesti valdavalt monoloogiline kirjandus ei tunnista kellegi teise häält peale iseenda oma.

Iseküsimus on muidugi, kas üks eestlane saakski usutavalt venelast kujutada. Lehvitagu Kender ja Barker pealegi oma päritoluga – teos, mis vene naise hingeelult kardinat paotab, peaks tõesti olema ka venelase kirjutatud. Muide, mullu ilmus meilgi selline tekst (vene kirjandusest rääkimata – seal näikse üldse algavat naiste ajastu – vt Viktor Jerofejevi “Vremja ro;at”. Moskva, 2001). Selleks teoseks on Tatjana Muravskaja “Beatrice. Võõras”, mis on tõesti usutav jutustus sellest, kuidas elab Eestis üles kasvanud venelanna.

Tõsi küll, pärast raamatu ilmumist on kirjastaja sunnitud minema kohtusse. Raamatu peategelane Beatrice polevat nimelt rahul, kuidas teda kujutatakse. Segane lugu.

Aga võib-olla ei ole ta piisavalt lugenud tänapäeva eesti kirjandust?