Indrek Luukas homses LP-s: sallivuse rõhutajatel on mõistlik alustada iseendast ja olla tolerantne inimeste vastu, kes nende arvamusi ei jaga
7. oktoobril saanuks üks taasiseseisvunud Eesti nimekamaid ettevõtjaid Aadu Luukas 77-aastaseks. Ta suri ootamatult 67-aastasena, jõudmata ellu viia ideed, mille käis välja oma 65. sünnipäeval – toetada fondi kaudu missiooniga eestlasi. Seda ideed viib nüüd edukalt ellu tema poeg. Igal aastal jagab fond miljon Eesti krooni, nüüd 60 000 eurot, fondile esitatud kuue väärika kandidaadi vahel. Praeguseks on fondi kaudu toetust saanud üle 50 inimese, ühingu või seltsi. Aadu Luukase nimeline missioonipreemia on suurim erafondi välja antav preemia, millele saab kandideerida iga Eesti inimene. Indrek Luukasel on ka Urmas Sõõrumaale kuuluvas heategevusfondis Dharma omanimeline allfond, mille kaudu ta on juba kümmekond aastat aidanud rahastada puuetega laste suvelaagreid. Uurisime, miks avalikus elus muidu mitte osalev Indrek Luukas seda kõike teeb – jäädes alati tagasihoidlikuks ja oma tegemistest rääkides ülimalt napisõnaliseks.
Katke homme ilmuvast intervjuust:
Olete kümme aastat heast tahtest Eesti inimestele preemiaid jaganud. Miks te omal ajal selle fondi lõite?
Esiteks oma isa mälestuseks. Isaga polnud meil sellest kunagi juttu, aga tema sõprade kaudu kuulsin, et tal oli selline idee. Ma ei ole saanud isalt mingeid suuniseid, fond on olnud minu isiklik otsus. Soov on anda fondi kaudu ühiskonnale häid impulsse ja edendada positiivseid mõtteid. Fondi eesmärk ei ole sekkuda poliitikasse, vaid tekitada ühiskonnas headust juurde. Kasvõi natuke. Meie soov on olla nende seas, kes loovad juurde positiivseid väärtusi, tunnustavad inimesi, kes on heast südamest panustanud aega ja energiat ühiskonna paremaks tegemisele.
Kui kaua jaksate veel raha jagada?
Eks igal asjal ole algus ja lõpp. Kui tunneme, et meie missioon on täidetud ja sihtasutus on oma eesmärgid täitnud ning aeg on teatepulk üle anda või tegevus lõpetada, siis teeme seda. Tahaksin julgustada inimesi kandidaate esitama. Ootame neid 4. novembrini. Oleme igal aastal pidanud otsustama kolmekümne kandidaadi hulgast, mida on erakordselt vähe. Nende hulgast valime välja kuus preemiasaajat, mis tähendab, et võimalus valituks saada on päris suur. Julgustaksin inimesi rohkem üksteist märkama. Ootame, et annaksite märku missioonitundelistest inimestest üle Eesti. Esitage julgelt missioonitundelisi inimesi!
Kaks aastat tagasi andsite 32 000 eurot Varro Vooglaiu juhitud sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. See tõi kaasa ühiskonna ühe osa nördimuse ja Swedbank küsis fondile eraldatud 5000 eurot tagasi. Oli selline asjade käik teile ootamatu?
Väga ootamatu. Arusaamatus algas pärast preemia kätteandmist Twitteris reede õhtul ja juba pühapäeval oli Delfis uudis, et Swedbank küsib oma toetuse tagasi. Swedbank toetas fondi 5000 euroga ja suutis samas kaotada finantsturgudel suurema summa meie fondi raha, kui ta meid toetas. Nii et minu arvates oli see kummaline lugu. Kui nad oleksid loobunud meid toetamast, oleks olnud arusaadav. Aga nad tahtsid juba antud toetust tagasi saada, mis oli puhtjuriidiliselt keeruline ettevõtmine, sest meil ei olnud nendega kindlapiirilist lepingut. Nad ei olnud kunagi eeldanud, et peaksime auhinnasaajad nendega kooskõlastama. Eks nad said hiljem ka ise aru, et see oli liiga kiiresti tehtud PR-prohmakas. Tsiteerin praegu neid endid ja seda ütlesid paljud ning ma jagan seda seisukohta. Praeguseks meie fondi varasid seal pangas enam ei ole. Lõppkokkuvõttes: ükski heategu ei jää karistuseta.
Varro Vooglaiu tegevust premeerides võisite ju eeldada, et see võib kaasa tuua osa ühiskonnaliikmete pahameele?
Kindlasti olin selleks valmis. Ikka on vähemus, kes omi seisukohti avaldab, ja neil on selleks ka õigus. Vähemuse, end eliidiks pidava inimgrupi hulgas tekkis tõesti poleemika, aga ühiskonna tervikut vaadates suhtus 99% elanikkonnast preemiasse positiivselt ja vaid 1% negatiivselt. Väga paljud ütlesid, et see on aasta tegu.
Seevastu Marju Lauristin, kes on samuti teilt 32 000-eurose preemia saanud, taunis avalikult, et nii väärikas fond premeeris sallimatust ja viha õhutavat liikumist.
Ma ei ütleks, et sallimatust ja viha õhutav, pigem vastupidi. Tolerantsuse ja sallivuse rõhutajatel ja nõudjatel on mõistlik alustada iseendast ja olla tolerantne ning salliv eelkõige nende vastu, kes nende arvamusi ei jaga. Me lähtusime preemia andmisel sellest, et suur osa Eesti elanikke suhtus sellesse liikumisse ja seisukohtadesse väga toetavalt. See oli igati õigustatud valik.
Pikka intervjuud Indrek Luukasega saab lugeda juba homme ilmuvast LP-st!
