Õigem oleks öelda, et ma olin isatööl. See on ju nagu töö – lapsi hästi kasvatada. Riik maksis mulle poolteist aastat tasu selle eest, et ma oleksin oma pojale Robertile hea isa. Nagu ta maksab teistelegi isadele ja emadele selle eest, et nad kasvataksid oma väikseid lapsi hästi.

Terminid pole muidugi üldse tähtsad, aga ikkagi häiris mind alati, kui keegi pidas vajalikuks rõhutada liitsõna isapuhkus teist poolt. Umbes nii, et noh, nüüd on sul ju palju aega näiteks kirjutada uut raamatut Venemaast, niisama lugeda või kõvasti jooksmas käia. Siis oli mul alati tahtmine emotsionaalselt käed ja kulmud taeva poole tõsta (naine ütleb selle kohta, et teen Brežnevit) ja hüüda: „Halloo??”

Ega ma muidugi ei tea, võibolla on see kõik tite/tittede kõrvalt võimalikki. Võibolla ma polnud piisavalt võimekas isa või olin laisk või oli ja on Robert liiga elav laps, et tema kõrvalt seda kõike teha. Päeval ei saanud Robi ju hetkekski üksi jätta. Kui ema õhtul koju tuli, siis oli lahe niisama kolmekesi koos aega veeta, päevast rääkida, süüa teha, veini juua. Kui Robi magama läks, siis saabusid ainukesed ja mõnusad kahekesi olemise hetked. Päris hilja õhtul jaksasin ehk veel lugeda, aga tööd teha küll mitte eriti. Pealegi on öösel töötamine üks veider vabadus. Õnneks – ja tõsiselt, suure tähega Õnneks! – tited magavad päeval! Ma ei avasta ühegi vanema jaoks Ameerikat, aga Robi magamaminek oli raudselt alati mu päeva kõige oodatum hetk: lõpuks sai omaette olla, rahulikult internetis istuda ja lugeda.

Eks ma ilmselt olin liiga lodev ka, kui mõtlen oma ema-isa juttudele, kuidas nemad laste kõrvalt öösel õppisid või mingeid tööasju ajasid. (Kuigi kahtlustan, et nad vist veidi ikka liialdavad.) Mul on muidugi vanematega võrreldes see pluss, et ma lõpetasin enne Robi sündi kõik koolid ära.

Ühest asjast sain väga kiiresti aru. Ilma Robita poleks ma kunagi mõistnud, kui kuradima raske võib siis veel olla üksikemal või -isal väikest last kasvatada. (Taustaks: Eesti üksikvanematest on 94% naised ja 6% mehed.) Ja mis siis veel juhtub, kui sa peaksid üksi kasvatama kahte marakratti? Kolm last ja üksikvanem – see on juba nii-öelda väljaspool minu fantaasiat.

Tunnistan, et kui hea tuttav Reet rääkis varem Eesti üksikvanemate probleemist ja et ühiskond ei suhtu neisse hästi, siis läks see mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Roberti kasvatamine on nüüd minus nende vastu tekitanud austuse ja imetluse.

Kahekesigi ühe väikese lapse kasvatamine on juba üsna kirglik ja närvesööv tegevus, aga teha seda iga päev üksi? Isegi kui üksikema selja taga seisab toetav sugulaste armee, siis ega nad kogu aeg ka tema kõrval ei ole ega aita. Riik kulutab raha kampaaniatele, et inimesed suhtuksid paremini homodesse ja mustanahalistesse. Võiks parem teha kampaania, et ühiskond (nt tööandjad) õpiks üksikemade ja -isadega rohkem arvestama, või siis kampaania, et mehed oleksid mehed ja vähemalt oma lapsi rahaliselt toetaksid.

Reet rääkis kunagi ühest mehest, kes elas Soomes päris head elu, aga jättis Eestis rahata oma lapse ja tema ema, III grupi invaliidi. Aastatega kasvas tema alimentide võlg 200 000 krooni ligi. Mees ainult mõnitas alimente nõudnud ema ja palkas lõpuks kalli advokaadi, kes saavutas kohtus alimentide kaks korda vähendamise. Vaat sellised mehed on tõesti isapuhkusel – puhkavad oma isadusest.



Autorist

Jaanus Piirsalu (39) on Eesti Päevalehes ajakirjanikuna töötanud 15 aastat, viimati 4,5 aastat Moskva korrespondendina. Õnnelikus abielus. Praegu on ta lapsehoolduspuhkusel Strasbourgis. Poeg Robert on 1 a ja 7 k vana, pere ootab teist poega.