Kunagi mu lapsepõlves näris nugis ühel meie kanal jala alt. Rohkem ta, sunnik, puuri alt ligi ei pääsenud, aga muneja elupäevad olid loetud. Ega keegi pole vist kuulnud kana jalaproteesidest? Kana seisis õnnetult ühe koiva peal, koogas seal omaette ja ootas halastavat kirvest.

Mina surmalööki anda ei suutnud. Surusin õnnetu olevuse vastu pukki, tõstsin kirve ja… nähtamatu barjäär elu võtmise ees osutus liiga tugevaks. Kui loomulik lihasööja ma ikka olen? Kas sööksin vorsti ka siis, kui peaksin kogu „tootmisprotsessi” ise läbi tegema? Looma või lindu üles kasvatada on üldjuhul meeldiv. Ka moorimine on juba nauding omaette – kõik need vürtsid ja aroomid ja sööjate kiitev ümin. Aga kirve või pussiga viibutamine…