President Arnold Rüütel: mis saab meie riigist ja rahvast, on mu südamele väga lähedane

President Arnolt Rüütel peab oma poliitikukarjääri tähtsaimaks võitlust Eesti suveräänsusdeklaratsiooni eest, kui meid valitseva Moskvaga tuli piigid ristata. „Ega ma ei hakanud ka temalt andeks paluma!” meenutab Rüütel viimast kohtumist Gorbatšoviga.

Möödunud aastal 90. sünnipäeva tähistanud president Arnold Rüütel elab tempokat elu. Tema päevakava on tihedasti täis kaasamõtlejatega kohtumisi ning eri üritustele kutseid on rohkem, kui president neil käia jõuab, kuigi ta seda väga sooviks. Vabariigi aastapäeva eel teeb ta aga päevakavas ruumi, et meiega oma Kadrioru kontoris kohtuda. Ta muheleb, kui küsin, kas sünnipäevapidustused veel kestavad või jäid need kevadesse. „Nüüd on juba teised probleemid,” sõnab president.

Kuidas teil läheb?

Sellele polegi nii lihtne vastas ta. Ei saa öelda, et väga hästi, sest tervis annab vahetevahel tunda, aga tervikuna ma ikka tegutsen. Ma osalen küllalt aktiivselt ühiskondlikus töös, mitmes seltsis, mille loomise juures olen kunagi olnud, samuti olnud nende esimees. Ja see arv on päris suur. Pikemalt võiksime rääkida Eesti looduskaitse seltsist või Forseliuse seltsist, mis on väga suure liikmete arvuga.

Intervjuu aega kokku leppida ei olnud lihtne, sest teie päevakava on tihe. Kas see tuleneb sellest, et vabariigi aastapäev läheneb ja teil on presidendina ülesandeid? Või ongi teie elu selline?

Ongi niimoodi. Kutseid on nii paljudesse kohtadesse, Eesti omavalitsustesse: Saaremaale, Tartusse, Jõgevale. Hiljuti oli huvitav kohtumine Pärnus.