Seened, kuusk ja linnapea

 (147)
Savisaar/Kivirähk
Savisaar/KivirähkFoto: DELFI

Võib tekkida küsimus, miks ma nimetan end tänases kolumnis Tallinna linnapeaks. Aga miks ka mitte? Paljud kasutavad seda tiitlit, isegi kui see on neil selge sõnaga keelatud, nagu näiteks Edgar Savisaarel. Aga ta ei hooli sellest, vaid käitub nagu mõni revolutsiooni käigus troonilt kihutatud monarh, kes elab küll kusagil pööningukambris ja sööb ajalehe sisse keeratud heeringat, aga nõuab uhkelt, et teda endiselt majesteediks kutsutaks. Justkui hull Lear, kes keset tormist kõnnumaad, räbalais ja paljajalu, sonis sellest, et müntimisõigust ei saa temalt keegi võtta. Gorki näidendis „Põhjas” on Paruni-nimeline tegelane, kes tegelikult pole enam ammu parun, ja on tegelane Näitleja, kes pole enam näitleja.

See mõjub ehk tsipa naeruväärselt, kuid ongi hea, sest jõulud peavadki olema lõbusad. Maskeraad kuulub asja juurde! Paljud isad ja vanaisad riietuvad neil päevil jõuluvanaks ning aastavahetusel peetakse hoogsaid karnevale. Mina ja Savisaar tantsime seal linnapea maski ja ketiga ning keegi ei saa meile seda väikest vallatust pahaks panna.

Üleüldse, vähemalt aasta lõpus tasub olla helges meeleolus ja mitte kaevelda. Keskendugem heale!

Loodetavasti on teil kuusk juba toas. Kes on lugenud Valdur Mikita uut raamatut „Lindvistika”, see teab, et erinevalt kasest ja männist, mille inimene on kodustanud, on kuusk endiselt poolmetsik ja sestap veidi hirmuäratav. Hämar kuusemets mõjub meile ju hoopis teisiti kui valgusküllane männik või kohisev kaasik. Ka üksik kõrge kuusk maja taga tundub kuidagi salapärane ja tumemeelne. Kuuse maani ulatuvate okste varjus on hea varitseda, kuuse otsa saab ennast hõlpsasti üles puua. Kui kuusk jõulude ajal tuppa tuuakse, ehitakse ta värviliste kulinatega ja pannakse talle küünlad külge, et varjata kuusest õhkuvat hämarust. Teda püütakse taltsutada ja suurelt jaolt see õnnestubki, kuid ikkagi on mõnus mõelda, et meil seisab keset elutuba tükike iidset laanepimedust. Koduloomad tajuvad seda, nuusivad majja tunginud võõrast, seljakarvad turris, ja kui nad kuuse alla pikali heidavad, läigivad nende silmad kuidagi teistmoodi – hulljulgelt ja metsikult.

Maskeraad kuulub asja juurde. Paljud isad ja vanaisad riietuvad neil päevil jõuluvanaks ning aastavahetusel peetakse hoogsaid karnevale.

Aga kuusk pole jõulude ajal ainus külaline ürgsest minevikust. Avanevad ka sahvrid ja sealt voolab välja kõik see hea ja veelgi parem, mida me oleme endale korilase kombel jõuluks varunud. Kõik need moosid ja mahlad, kõrvitsasalat ja purgikesed marineeritud männiriisikatega. Võimalik, et me pole seda kõike oma kätega kokku korjanud, aga siis on olnud abiks vanaemad, sõbrad või lihtsalt head kaasmaalased. Tuttava turumuti käest ostetakse hapukapsad, keldrist tuuakse kartulid. Eestlase jõululaud on suures osas samuti pärit metsast ja isiklikult aiamaalt ning pühitseb sellega väga vana traditsiooni püsimist.

Kui meil on kuusk toas ja toit laual, sõstramorss kannus ja esimesed pitsid hundijalavettki välja valatud, siis on aeg unustada kõik pisikesed jamad ja sellised rumalad käibeväljendid nagu „kas me sellist Eestit tahtsime” või „häbi olla eestlane”. Meenutagem hoopis Mikita mõtet, et maailmas on palju rohkem neid inimesi, kes on käinud Pariisis, kui neid, kes on käinud seenel. Ja tunda uhkust selle üle, et parajasti ümber laua istujad on kõik selle eksklusiivse harrastusega kokku puutunud. Mis tähendab, et elatakse haruldases paigas, haruldase rahva seas.

Me kõik võime end südamerahus Tallinna linnapeaks nimetada!

Ernesaks