Hiljaaegu sai tõdetud, et Yrsa Sigurdardottiri Freyja ja Huldari sari on suuresti parem kui lood noorukesest advokaadist Thorast. Kuidagi küpsemad, põnevamad, sisukamad... Thora ei vedanud justkui käima, loed ja loed, aga intriigi ei teki.

Kes veel ei tea, siis Freyja on psühholoog, Huldar politseinik, kes on raamatu alguses ebasoosingus, sest keeras üht-teist nässu. Just nokkimisjärjekorra viimasele antakse lahendada kummaline juhtum – kooliõpilased on jätnud kümme aastat tagasi maapõua ajakapsli, mis nüüd avatakse. Enamasti ennustasid lapsed uut tehnoloogiat ja ilusat elu Islandil, kuid üks poiss on läinud Hadese kuningriigi hämaratele maadele ja teatab, et tapetakse kuus persooni. Nimesi ta ei teata, pooled on tähistatud initsiaalidega, pooled nimetähega.

Totter nali? Ilmselt. Või vähemalt esmapilgul. Ent kui ühest aiast leitakse maharaiutud labakäed, läheb asi tõsiseks. Ja kui aia omanik karmil moel teise ilma saadetakse, siis väga tõsiseks.

Mõistagi kaasab Huldar juurdlusse Freyja, kelle ta eelmises raamatus ära moosis, valetades, et on puusepp. Seks oli hea, kuid Freyjat ärritas see, et partner talle tõtt ei rääkinud. Sestap on ta tõrges – ühesõnaga, pisut armastust kah, aga mitte liiga palju, vaid mõistlikus koguses.

Peamine on siiski kuriteo lahendamine ja selles suunas liigutakse ligi 400 lehekülje jooksul jõudsalt. Süžee on konstrueeritud kenasti, kõigi reeglite järgi – kahtlusaluseid pole palju, nad püsivad nähtaval, uurijad põiklevad siia-sinna, kuni õige tee kätte leiavad, otsustavaks saavad tarkus, koostöö ja kogemused...

Täiesti korralik raamat, tuleb tunnistada. Isegi sedavõrd korralik, et ootkas peagi järgmist.