Seitse Touri võitnud ja siis võitudest ilma jäänud Lance Armstrong ja Co ehk kogu tema tiim, US Postal, hiljem Discovery, lisaks kümneid teisi rattamaailma tippe olid erakordsed inimesed. Ei, mitte seetõttu, et lõhkusid eneseunustavalt trenni ja nihutasid inivõimete piire – seda teevad teisedki. Nende fenomen peitus selles, et nad suutsid valetada päevast päeva ja aastast aastasse, tundmata südametunnistuse piinu. Tavainimene seda ei suudaks.

Armstrong ja teised vaatasid külma rahuga, kuidas nii mõnegi ajakirjaniku või tiimikaaslase elu purunes seetõttu, et ta rääkis dopingust tõtt. Inimene tõerääkimise eest kohtusse kaevata polnud probleem – ja valetada: ma ei tarvita dopingut, pole iial tarvitanud, valetab tema, lööge ta risti!

Kusjuures Armstrongi ja ta kaaslaste mõttemaailma järgi ei teinud nad midagi valesti.

„Kui inimesed mõtlevad, et tegin Tour de France’i võitmiseks sohki,“ räägib Armstrong raamatus, „siis on nad kuradi rumalad. Ma ei teinud sohki.“

Sa eirasid reegleid, tõdeb autor.

„Jah, aga nii tegid kõik,“ ütleb ta. „Reegleid eirasid kõik kakssada meest, kes võistlust alustasid.“

Küsin, kas ta üldse on oma elus midagi kahetsenud.

Ta naerab. „Ma olen kindel, et neid hetki on palju.“
Kuid valetamist ta ei kahetse. Ei oma esialgset valet ega teisi valesid sellele järgnenud valede ringis. „Me kõik oleks valetanud,“ ütleb ta. „Sina oleks valetanud.“

„Valede ring“ maalib üsnagi õõvastava pildi tipp(ratta)spordi minevikust (või tegelikkusest?). Alustab kuuekümnendatest, kus profirattureid suri keset võistlust, taskud täis tühje amfetamiinipudeleid, kuni jõuti brutaalsetesse üheksakümnendatesse.

Armstrongi füsioterapeut John Hendershot lahkub Belgia apteegist, kotid täis EPO-t, kasvuhormooni, verevedeldajaid, amfetamiini, kortisooni, valuvaigisteid ja testosterooni. Juba 1993. aastal tarvitas Armstrong neid kõiki, nagu iga teinegi meeskonna liige. „See mida ma võtan, on osa sellest, mida ma teen,“ ütles Armstrong välja oma suhtumise.

Lehekülg lehekülje järel tegelikkust. Räägivad Armstrongi abilised, meeskonnakaaslased, arstid. Kuidas kõik toimus, kuidas ratturid keemiat täis pumbati.

Ent, mis eriti karm – kõik teadsid tõde. Kuni Rahvusvahelise Jalgrattaliidu presidendini välja. Kui asi kurjaks muutus ja Amstrongi dopinguproov ootamatult positiivseks osutus, anti talle eelnevalt sellest teada ja paluti vabandus välja mõelda. Ei saa ju kogu ilu – Armstrongi populaarsus tõi rattasporti miljoneid – tühise asja pärast ära rikkuda.

Armstrong oli kõikvõimas. Ta suutis mõjutada isegi USA Kongressi. Kui poleks olnud ühe mehe – USA Antidopingu Agentuuri juhi Travis Tygardi – tahet paljastada tõde, võttes selleks ette ristiretk planeedi ühe suurima spordisangari vastu.

„Valede ring“ pole isegi niivõrd spordiraamat, kuivõrd kriminaalromaan, kus samm-sammult kirjeldatakse paralleelselt kurjategija ja teda püüdvate tõeotsijate tegevust.