Selge, et neile, kes on huvitatud teise ilmasõja ajaloost sügavamalt ja lugenud läbi kümneid raamatud, pakub käesolev teos avastamisrõõmu vähe. Ent väiksema teadmistepagasiga lugeja, kes alles avastab olnut, saab pildi kenasti ette.

Samas võib öelda, et ka kogenud ajaloohuvilisel tasub neid sadat sündmust uurida. Esiteks kasvõi selleks, et mõningaid väiksemaid detaile meelde tuletada ja teiseks: huvitav on vaadata, mida inglased planeedi suurimas sõjas oluliseks peavad.

Ajalugu on teatavasti kirjutaja nägu, ja nii on olnud alati, aegade hämarusest alates. Kui Mart Laar jätab ajalooõpiku peatükkidest, kus räägitakse Eesti taasiseseisvumisest, välja Arnold Rüütli, Vaino Väljase ja Edgar Savisaare, siis ei tähenda see, et need isikud poleks asja juures olnud. Õpik kirjeldab lihtsalt Laari ajaloonägemust, mitte tegelikkust.

Iga sõjas osalenud riik nägi toimunut oma mätta otsast. Inglasedki pakuvad omanäolist pilti.

Lugedes raamatust 1944. aasta märkimisväärseid sündmusi, siis ei saa päris täpselt aru, kelle vahel sõda õigupoolest suuremas osas peeti. Kas mitte Venemaa ehk NSVL-i ja Saksamaa vahel?

Paraku on selle aasta tähtsamad episoodid operatsioonid Carpetbagger, Flintlock ja Ichi-Go, Gustavi liini läbimurdmine, Kohima ja Imphali lahing ja nii edasi. Lõpuks jõutakse välja operatsioonini Bagration, mis on selle aasta olulisematest sõjategevustest ainus, kus Venemaa kaasa lõi. Jaanuarikuine Leningradi blokaadi lõpp on kirjas vaid ühe lausega, sest see on inglaste meelest märksa tühisem, kui Filipiini mere lahing.

Ka aastal 1942 jäi venelaste osaks vaid taplus Stalingradis, kõik ülejäänud tähtsündmused toimusid mujal, kui idarindel.

Niisiis saab teisest maailmasõjast väga laia pildi, mis ei olegi ehk halb, sest nõukogude rahvaste vennalikus peres elades oli see pilt tohutult kitsas.