RAAMATUBLOGI: Eesti oli Põhjamaa ja meie esivanemad kõvad tegijad
Üks valge laik Eesti ajaloos – tavalugeja mõistes – on taas värvitud. Tore, kui keegi kuskil teab ning tolmustes arhiivides lebavad annaalid ja muistised räägivad sõnatut juttu, aga teadmisest saab teadmine eelkõige siis, kui ajalugu rahvani tuua.
Marika Mägi monumentaalteos avab viikingiaegse Eesti ehk aastad 800 – 1250 pärast Kristust, kuigi selle tegelase olemasolust siinmail suurt ei teatud, kuigi misjonärid juba käisid uut usku kuulutamas.
See, milleni jõuda tahame, on, nagu selgub, juba olnud. Eesti, vähemalt saared ja rannikualad, olid osa ühtsest Põhjamaast – sarnane eluolu, kaubandus, ellusuhtumine, kombed ja kõik muu. Ja, mis peamine, ühtne kultuurisfäär.
Autor, arheoloog, ajaloolane ja filosoofiadoktor, on kogunud kübemeid kõikjalt, kust neid leida – kasutatud kirjanduse nimekiri on muljetavaldav – ning kogunud kõik populaarteaduslikku teksti, lisades ilukirjanduslikke lõike iga peatüki eel, mis aitavad paremini mõista ajastut ja teemasse nii-öelda sisse minna.
Mõistagi on keeruline lühidalt kirjeldada raamatust leiduvat. Seal on kõike. Sünnist surmani ning nende kahe sündmuse vahele jäävat. Kümme lugu, mille peatükid on: Uue ajastu algus, Siinpoolsus ja teistpoolsus, Ühiskond, Sõdalaste maailm, Eesti ja Idatee, Eesti ja Garðaríki, Rannikud ja meresõitjad, Majapidamine, Ida ja lääne vahel, Euroopa lävepakul.
Üks võimalus on raamat järjest läbi hekseldada, kuid samas võiks võtta aega ja lugeda jupi ehk peatükkide kaupa, sest siis ei lähe uurimine liiga intensiivseks.
Igatahes võime me esivanemate üle uhked olla, sest nad olid tõelised tegijad.
