Teinekord paneb raamat tõsiselt mõtlema ja seniseid arusaamu muutma. Meie maailm, olgem ausad, on nii segane – usuteemad, riikidevahelised konfliktid, turumajandus – et püsib õhkõrna niidi otsas. Mis juhtub, kui mõne suurriigi majandussüsteem laguneb ja saabub krahh? On see võimatu? Või kui algab kolmas ilmasõda? Kas võib olla kindel, et ei alga?

Hea küll, kui maailm vajub kokku, siis vajub, sõidame maale  vanaema juurde ja elame kenasti edasi.

Sõidaks küll, aga millega? Raha ei kehti, bensiini pole. OK, teeme  nii, et vanaema tallu sõiduks kütust jätkub, aga edasi? Kogume bensiini ette? Paraku säilib see paremal juhul aastakese, kui vastavaid aineid sisse segada, siis kolm-neli.

Edasi… Kas on olemas lehmad-lambad-sead ja vajalikud seemned,  et sööki kasvatada? On? Tore. Aga kas talvel istume enamus ajast pimedas? Elektrit ju ei ole? Ja kui on vaja põtra maha lasta või end kaabakate eest kaitsta, kas relvi ja moona on piisavalt?

USA majandus varisebki kokku, kaos saabub paari päevaga – nii kirjeldatakse käesolevas raamatus. Algab möll ja anarhia, tugevama õigus maksab, suurlinnad purustatakse hoobilt, väikelinnad  ükshaaval ja ajapikku.

Käputäis rahvast on aga ellujääjad, need, kes katastroofiks tasahilju valmistusid – rajasid endale maakohta baasi, kogusid kütust, vidinaid päikese ja tuuleenergia tootmiseks, relvi, taimi, sidevahendeid… Ühesõnaga kõike vajalikku.

Ometi jäi neil üht-teist kahe silma vahele. Petroolium näiteks, mis õhtuti valgust annab. Ning hobused – parim liikumisvahend ajal, kui kütus puudub. Ka ei ole kuldrahadest suurt kasu, sest nende hind on sedavõrd kõrge, et kellelgi pole kaupa vastu pakkuda. Parimad on väiksed hõbemündid.

Niisiis kirjeldab raamat ellujääjate-grupi elu viie aasta vältel, mil kord taastub, õigemini taastatakse, sest Euroopa ärihaid koostöös Ameerika kvislingite ja ÜRO-ga tahab USA vallutada. On väiksemaid ja suuremaid lahinguid, tõsine kodusõda ja muud säärast, aga raamatu selgroog õpetab ellu jääma.

Eks lõpuks, kui raamatud loetud, lüüakse enamasti käega – jama! Elame piisavalt turvalises maailmas. Loodetavasti elamegi. Aga kui mitte, tuleb kõrvad vaikselt pea alla panna, sest kes oleks tänapäeval võimeline elama vanaema talus viis aastat elektri ja veeta (kui vett annab elektripump) ning tõrjuma nende rünnakuid, kes olemasolevat piskut tahavad endale saada.