RAAMATUBLOGI: Flegmaatilise korvpalli legendaarne finaal
Pole vist teist korvpallimängu või üleüldse mängu, mida oleks lahatud aastate kaupa nii pikalt ja põhjalikult, millest oleks kirjutatud raamatuid ning vändatud dolumentaal- ja mängufilme, kui legendaarne Müncheni olümpiafinaal Nõukogude Liidu ja USA vahel. Õigemini käib jutt viimasest kolmest skandaalsest sekundist, mis kestsid minuteid ja mängiti uuesti kolm korda. Võitsid punased, USA hõbemedalid on tänini ROK-i peakorteri seifis, sest ameeriklased ei leppinud kaotusega ega ilmunud autasustamisele.
Vanema põlvkonna spordihullud teavad kõik seda kuulsat lahingut. USA püsis olümpiaturniiridel kaotuseta ja püsinuks edasigi, kui platsile jooksnuks nende parimad. Ent toona polnud olümpia proffidele, kuigi N. Liidu mehed olid täistööajaga sportlased, ja paraku ei suutnud USA Münchenisse tuua ka ülikoolide parimaid mängijaid.
Samas ei saaks öelda, et punatiimil olid kohal kõik staarid. Puudusid meie mehed. Priit Tomson oleks kindlasti väärinud olümpiakulda, Jaak Salumets ja Anatoli Krikun ehk samuti, aga kahjuks eelistas suur treener Vladimir Kondrašin teisi ja võitjate üle kohut ei mõisteta.
Nii Krikun kui Tomson olid meeskonnas nii 1968. aasta Mexico olümpial kui kaks aastat hiljem MM-il, ent Kondražin pidas esimest liiga ebastabiilseks ning teisele eelistas Gennadi Volnovi, kes Münchenis pehmelt öeldes kahvatuks jäi.
Venemaa teise supertreeneri Aleksandr ehk Papa Gomelski poeg Vladimir on raamatus „Legendaarne finaal” kirjutanud suurepäraselt lahti eelmängu, mis sajandi lahingule eelnes. Kuidas ameeriklaste juhendaja – muinasjutuline mees temagi – Henry Iba nõudmiste ja taktikaga puusse, Kondrašin aga kümnesse pani.
Ja siis Suur Mäng. Kui esimese poolaja kirjeldustest sai loetud mõned lõigud, oli selge, et tuleb pöörduda kaasaja jumala ehk interneti poole, leida üles Müncheni finaali täies mahus ülekanne ja see taaskord läbi vaadata.
Oh neid lendavaid aastaid... Arusaamatu, kuidas mängiti neli ja pool kümnendit tagasi sedavõrd flegmaatilist korvpalli. Öelgu asjatundjad, aga tundub, et isegi praegune Eesti koondis suudaks Müncheni finaali võita. Kuid kui sisse elada ja häälestada vaim minevikulainele, saab mängu teab mitmendat korda läbivaatamisest ikka katarsise. Ja siis, raamatust tausta ja selgitusi lugedes, võib tähtsamad hetked veelkord läbi kerida.
Miks Nõukogude Liit võitis, kuigi kõik võtmed olid USA käes? Vastus: filigraane tegutsemine pluss kohtunikelaua ja ameeriklaste äpardused.
Kolm sekundit enne lõpusireeni pääses Doug Collins kiirrünnakusse ja kui Zurab Sakandelidze poleks teinud karmi viga, olnuks kõik – ameeriklane tabanuks ja tolle aja reeglite järgi poleks mänguaega peatatud. Collins tabas mõlemad vabavisked – 50 : 49 USA-le ning algasid unustamatud kolm sekundit.
Esimene palli mängupanek katkestati – kohtunikelaud ei andnud Nõukogude Liidule minutilist vaheaega, mida Kondražin palus. Teisel korral pandi stopper liiga vara tiksuma – käki keeras kokku Sepp Blatter, tulevane FIFA president. Ameeriklased kutsuti külakuhjast tagasi platsile ning kolmandal korral tegid punased asja ära: Ivan Jedeško imekaunis sööt teise korvi alla Aleksander Belovile – kaks kokkupõrganud vastast jätsid ta sinna üksi – ning... „Belov tegi kõik nii, nagu oli õpetatud juba lapsepõlves spordikoolis: palli põrgatamiseks aega ei olnud, nii et Aleksander tegi sammu parema jalaga, hüppas üles ja viskas palli väga täpselt lauapõkega korvi.”
51 : 49.
Sel õhtul jäid väidetaval punasärkidel viinad joomata, sest USA andis sisse protesti. Pidu võinukski ära jääda, kui protestitud oleks õiget reeglitepügalat, aga sellest juba raamatus.
