Eesti ja eestaste kirjeldamiseks sobib krimka suurepäraselt. Eks me ole sellised, nagu ole ning paratamatusega tuleb leppida. Pautsi raamatuis avanevad tavalised inimesed loomulikul moel ning tema tegelastes tunned ikka ära mõne tuttava.

Järjekordses tumedas külakrimkas – dark countryside noir – ilmuvad politseinikud kohale alles siis, kui mõrvar on vaja kinni võtta. Ka sarja peategelane Eva Niimant ei saa juurdluses kaasa lüüa, sest õnnetus hullu hobusega muudab ta teovõimetuks – mälukaotus, kõnevõimekaotus... Traumajärgne šokk, nagu arstid kinnitavad. Seega tuleb tema vennal Tomil, Hiiumaa turismitalu pidajal töö ja ebamäärase elu kõrvalt veel ka kuritegusid lahendada.

Nagu ikka, toob Pauts mängu mineviku ja hämarad jõud. Kui ühes oma varaemates raamatutes tutvustas ta salapärast Kesselaidu, siis nüüd on looduslikuks peategelaseks kummaline Kaibaldi kõrb, kus väidetavalt põletati Hiiumaa viimane nõid. Mängus on veel natsid ja juudid ja... Oh seda kõike äraspidist, mis aegade pikku Eestimaal juhtunud on.

Ega tänapäevgi helgem ole, nagu Pautsi krimiloost taaskord selgub. Klantsi leidub vaid ajakirjades ja ehk ka inimeste pinnapealsuses, ent kui sisemusse vaadata... Eludega ollakse pahuksis. Kes mängib kasiinodes kortereid maha, kes uputab kunagist kuulsust pudelisse, kes ei leia pereelus tasakaalu – tahaks teist, kuid elab esimesega... Isegi too hull hobune on must.

Kõik on põgenejad. Põgenetakse mineviku, oleviku ja tuleviku eest, kes mõtteis, kes päriselt, kes teise ilma – üks poob end üles, või puuakse, teine mõrvatakse.

Kas tõesti on Eestimaa sedavõrd tume? Ju siis. Või on Pauts lihtsalt koondanud ühte raamatusse kogu meie mure, et see eredamalt silma paistaks? Eks igaühel ole sellele küsimusele oma vastus.
Iseenesest huvitav, mida mõtleksid võõramaalased, kui nad peaksid Pautsi raamatute põhjal kujundama arvamuse Maarjamaast? Müstiline on meie maalapp niikuinii, talvekaamos ja kehva suusailma meenutav suvi lisaks. Aga ikkagi siin elatakse ning ka raamatu lõpus on pisut rõõmu – paar elu pöörduvad päikeselisemasse suunda, vähemalt ajutiselt. Ja paha saab väärilise palga.