Arvamus ja tegelikkus ei lähe tihtipuhku kokku. Arvatakse, et poliitikud on suured, vägevad ja tähtsad ning neid tuntakse ja teatakse. Tühjagi. Jaak Juske võib poliitikas teha suuri asju, kuid tähelepanu võidab ta eelkõige ajaloolasena.

Vist oleks Juske puhul õigem termin rahvaajaloolane, sest ta toob meie mineviku lihtsalt ja selgelt publikuni. Tema ringkäigud linnades olla legendaarsed ning siin-seal avaldatud artiklid Eestimaa põnevatest paikadest, objektidest ja sündmustest alati oodatud.

Viis aastat tagasi avaldas Juske esimese luguderaamatu – „Lood unustatud Talinnast”. Peagi järgmise, ja siis võttis ette Tartu ja Pärnu ja Narva ja siis veel 100 põnevat lugu Tallinnast. Ta ei haruta üht ega teist linna põhjalikult lahti, vaid pakub huvitavat infot väikeste kildude haaval. Kes tahab enamat, leiab sellegi, ent tänapäevases kiires infoühiskonnas pole inimestel pikalt aega süüvimiseks.

Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks ilmus Juske järjekordne lühijuttude kogu. Sada aastat, sada lugu. Hea küll, ajaloohuviline ei leia sealt ehk midagi uut, aga samas on hea sündmusi meenutada. Kui võtta kasvõi lähiminevik, siis paavsti külaskäik, Estonia hukk, Savisaare lindiskandaal, Räimesõda Lätiga ja muud sündmused on vähem või rohkem uduselt teada, aga pole patt need uuesti läbi käia.

Küll aga on vanemast ajast üht-teist uut, vähemalt tavalugejale: kuidas sai alguse „Tõde ja õigus”, miks oldi vastu Miss Estonia valimistele, kes oli ainus ENSV president, kes tegi telefonikõne Hitlerile, kuidas Hruštšov salaja Eestis käis... Ju mälumängijad teavad, aga kes mälu ei mängi, saab targemaks.

Ega muud pole öelda, kui et ootame järgmisi Juske jutte.