Tõsi, väidetavalt käis Ane Rieli karjääri teisele romaanile Klaasvõtme omistamise eel tõsised vaidlused ja arutelud, kas tegu ikka on krimiromaaniga. Riel – taanlanna – oli pärast autasustamist tõsiselt üllatunud ja tunnistas, et ta ei kirjutanud kindlasti krimkat ega ka kindlas stiilis raamatut. Lihtsalt kirjutas.

Kahtlemata on raamatu sisu kriminaalne – või kuidas teistviisi saaks nimetada tapmist, kuigi seda tehakse armastusest. Või... Nojah, eks nende raamatutega on nõnda, et ei saa liiga palju ette ära rääkida.

Tegelikult on „Vaik” ääretult karm, jõhker, ebainimlik, hirmutav ja kurb lugu. Ent põrgulikult tänapäevane. Sarnast süžeed võib kohata kõikjal, õnneks siiski leebemas variandis, aga lõppkokkuvõttes rikutakse ikka ära noore inimese elu ja tulevik, kui pole õnnelikku pääsemist. Aga haavad jäävad kindlasti.

Alguses oli kui muinasjutt – saare kõrvalisel poolsaarel elas kuldsete kätega mees, tisler, kes andis oma oskused edasi kahele nägusale pojale... Paraku on maailmas asjad tasakaalus: kus on pluss, on ka miinus. Majandusmehena oli too tisler täielik äbarik, lisaks painas teda kogumismaania – tallu tuli tuua kõik, millest võis tulevikus kasu olla. Enamasti ei olnud.

Üks vendadest rebis end kammitsaist lahti, teine jäi ja võttis ühel päeval talu üle, paraku koos rämpsukogumismaaniaga. Ja siis valgub kõik üle ääre.

Tegelikult on see ühe tüdruku, Livi lugu. Kui elada suletud süsteemis, kus maailmale saad heita pilku vaid öösiti, kui varastamas käid, siis oled sa tohutult manipuleeritav. Kogu sinu (elu)tarkused, (elu)eetika ja (elu)reeglid tulevad vanemailt, ja sa usud kõike seda. Miks ei peaks uskuma, kui sinu jumaldatud isa räägib, et nii on õige ning ema noogutab kaasa (kuigi kirjutab sulle kirju, avaldades tões, ent ei anna neid sulle lugeda). Ainult mõni aasta eemal olnud vanaema proovib sinu maailmapilti muuta, kui jõuab kätte koolimineku aeg, aga see ei õnnestu, sest isa teeb seda, mis on tema (ja mõistagi ka sinu) arvates õige ning sellega ka lugu algab...

„Valges toas oli pime, kui isa mu vanama ära tappis. Mina olin seal, Carl samuti, aga teda nad ei avastanudki. Oli jõululaupäeva hommik ja sadas õige pisut lund, aga korralikke valgeid jõule ei tulnudki.

Kõik oli tollal teisiti. See oli enne seda, kui mu isa asjad hakkasid nii palju ruumi võtma, et me enam elutuppa ei pääsenudki. Ja enne kui mu ema läks nii suureks, et enam magamistoast välja ei pääsenud. Aga pärast seda, kui nad mu surnuks kuulutasid, nii et ma ei pidanud kooli minema.

Või oli see enne? Ma ei oska eriti hästi järge pidada, aeg sulab minu jaoks kokku. Inimese elu esimesed aastad tunduvad nii lõputud. Nüüd saan ma selle naise käest teada, et nii on seepärast, et kõike kogetakse esimest korda – see loob muljed, ja muljed võtavad palju ruumi, ütleb ta.

Kindla peale oli palju seda, mida minu elu toona täitis, ja palju seda, mida sain tunda esimest korda. Nagu näiteks näha, kuidas vanaema ära tapetakse.”