Ilmselt pole üllatus, et põlvkonnad ei mõista teineteist. Praegust ei saa just lumehelbekeste maailmaks nimetada, ent võrreldes kuuekümnendate-seitsmekümnendatega siiski. Tänapäev on piknik, mitte külma sõja periood, kus tuumarünnaku võimalus hõljus pidevalt õhus ning kapitalism ja sotsialism pidasid katkematut lahingut.

Noil aastail käisid jõulised spioonimängud äärmiselt kõrgete panustega. Kaalul oli see, kumb maailmakord peale jääb. Oli hukkunuid, nagu sõjas ikka. Sellest kirjutatakse 1963. aastal ilmunud ilmselt kõigi aegade parimas spiooniromaanis „Spioon, kes pääses külma käest”, mis pani le Carre tähe kirkalt särama.

On möödunud enam kui pool sajandit. Toonased peategelased on ammu erus. Briti salateenistuse ehk Tsirkuse salaoperatsioonide juhi George Smiley ustav jünger Peter Guillam veedab vanaduspäevi perekonnatalus, kui ta Londonisse kutsutakse. Sest olevik tahab mineviku üle kohut pidada. Ammuste operatsioonide käigus hukkunute lapsed nõuavad juhtide päid pakule. Enamgi veel, asi jõuab suisa valitsuse lauale.

Nagu öeldud, tahab olevik pidada kohut mineviku üle. Praeguste seaduste, reeglite ja maailmakäsitluse põhjal. Et kuidas saadi noil aastail saata inimesi kaudses mõttes surma ehk siis käituda ebainimlikult. Kas me teeks praegu sama? Mõistagi mitte.

Tundub absurdne, kuid nii on – need, kes pole elanud kõhedal ajastul vaid rahus ja rikkuses – peavad end piisavalt targaks ja pädevaks mõista süüd nende üle, kes üritasid teha maailma paremaks. Või õigemini kaitsta demokraatliku maailmakorda.

- - -

„Peter, me ei olnud südametud. Me ei olnud kunagi südametud. Me vaid valutasime südant millegi suurema pärast. Väidetavalt vale asja pärast. Kahtlemata asjatult. Nüüd me teame seda. Aga siis ei teadnud.”

- - -

Enne „Spioonide pärandi” kättevõtmist tuleks kindlasti läbi lugeda „Spioon, kes pääses külma käest”, aga soovitavalt ka teised Smiley lood „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk”, „Õilis koolipoiss” ja „Smiley meeskond”