Toomas Mikkor kirjutab Nõukogude Eesti viimastest kümnenditest ja Eesti Vabariigi algusaastatest just nii, nagu need välja nägid. Autentselt. Vaid paari detaili üle võiks vaielda, ent pole kindel, kumma arvamus peale jääks.

Kõik see, millest jutt, on läbi elatud. Ainult et teiselpool joont. Raamatu peategelane on see, kelle vastu kommunismiehitajad võitlesid – ideoloogiliselt hukka läinud noormees ehk mittetöist tulu teeniv parasiit, kes lömitab lääne ees. Või siis rahva keeli Viru ärikas.

Kuivõrd hall olnuks toonaste noorte elu, kui polnuks soomlastega kaupa tegevaid tüüpe, kes soetatu korraliku vaheltkasuga maha parseldasid. Rahvas olekski käinud ringi halvastiistuvates ülikondades või väljaveninud dressides ja kandnud konnasilmi tekitavaid Kommunaari kingi. Nüüd saadi aga jalga korralikud Levised ja tossud, selga Luhta jope ning linnapilt oli hoobilt värvilisem.

Läänest tuli ka muusika. Georg Ots oli küll legend ja Muslim Magomajevi hääl võimas, aga Led Zeppelin, Uriah Heep ja muu säärane regressiivne karjumine, nagu nõukogude meedia rocki kirjeldas, läks millegipärast paremini peale.

Äärmise põhjalikkuse ja detailitäpsusega kirjeldab autor elust sotsialistliku ärimehena – kuidas kaupa tehti ja teinekord soomlastel nahk üle kõrvade tõmmati ja KGB pühasse üritusse suhtus, milline seltskond Viru hotelli ümbruses liikus, mida rahaga peale hakati – pralled ja muu säärane...

Ent rõivad ja plaadid polnud ainus, mida kommunismi poole rühkiv Eesti vajas suurel kiirusel ja hulgakaupa. Sotsialism oli võimeline tootma autosid, mis aga lagunesid märgatavalt nobedamalt kui Nõukogude Liit. Nukkvõllid, kardaaniristid ja pidurivoolikuid olid ülimalt defitsiitsed ning nende eest käidi välja uskumatuid summasid.

Öelgu sotsialistlik majandusmudel, mida tahab, nõudlus tekitab turu. Ning kui on ostja, leidub ka müüja. Autodetaile sai hangitud vahendajatelt, aga veelgi kasulikum oli teid käia Togliatti tehasest toomas. Seetõttu on raamatus kenasid kirjeldusi meie endise suure kodumaa laiadest avarustest.

Kui Mihhail Gorbatšov riigi pisut vabamaks muutis, algas jaht rikkusele. Ilmusid suhkruvatimiljonärid ja kaabakad, kes soovisid neilt jõuga osa kupüüridest endale võtta. Kauboikapitalism seega. Kel vähegi oidu ja viitsimist, hakkas ettevõtjaks. Mõnel läks hästi, mõnel kehvasti, mõni leidis end Peetruse väravale koputamas.

Keeruline öelda, mida arvavad raamatust need, kes ei kuulu toonasesse põlvkonda. Ent need kelle noorus langes seitsmekümnendatele-kaheksakümnendatele, elavad raamatut lugedes selle uuesti läbi ja võivad pitsatiga kinnitada: jah, just selline see aeg ja elu olid.