Kui juba Eesti pakub Venemaa luurele huvi, siis USA ammugi. Tuleb aga välja, et kui tavainimesel on tahtmist, võib ta venelastest spioone püüda küll ja veel.

Tegelikult ei piisa pelgalt tahtmisest, sest vaevalt on mõnel hamburgerimüüjal või farmeril Venemaale midagi huvipärast pakkuda. Naveed Jamalil – prantslanna ja pakistanlase järeltulijal, rahvuselt (kui nii võib öelda) ameeriklasel, oli infokogumise firma, mis teenindas ka ÜRO Venemaa esindust, vahendades legaalseid, kuid raskesti kättesaadavaid raamatuid ja dokumente.

Ent iga ameeriklane on oma riigi patrioot, mistap tekkis Jamalil huvi veidi Rambot mängida. Hea küll, mitte Rambot, aga mõnd rahulikumat persooni, näiteks John le Carre teose tegelast. FBI ei laitnud mõtet maha ning jaht algas.

Venelased mõistagi arvasid, et Jamali on rahaahne tüüp ning reedab kodumaa dollaripaki vastu. Kui kolm aastat kestnud aktsioon lõppes, jäi Venemaa GRU agent, kes Jamaliga töötas, väga rumala ja imestunud näoga tõde tunnistama.

Raamatu ehk kõige suuremaks väärtuseks võib pidada spioonimängude kirjeldusi, et kuidas kogu värk toimib. Kuidas tehakse ühest inimesest reetur (käesoleval juhul nii-öelda reetur), kui tõsiselt valmistatakse ette lihtsamaidki operatsioone, mil moel tegutseb vastuluure, mis juhtub salajastel kokkusaamistel ja muud säärast. Kuigi jah, kõik, mis raamatus kirjas, ei pruugi siiski tõele vastata.

Samas tundub kummaline, et Jamalil lubati lugu kirja panna ning üle maailma levitada. Ent miks mitte? Sellega anti teada, et Suur Vend näeb kõike ja see, kes tundub olevat rahaahne sõber, seda ei ole. Nii, et hoidke USA-st eemale, sest USA on kõva!