Eks sai aastaid Eesti krimkasid kätte võetud kahtlusega, kui paari tippautori teosed välja arvata. Ja põhjusega, sest piiri taga kirjutet raamatud olid oluliselt paremad ja mis sa ikka kehvale aega raiskad. Tänaseks on asjalood märksa positiivsemad.

Sai hiljuti asjatundjatega juttu puhutud ja kuulda, et Eesti lugejadki on näo omade poole pööranud. Soovitakse lugeda meist ja meie ümber toimuvast. Mõistagi, maalähedus on maalähedus ja eestimaalane on eestimaalane nii heas kui halvas, teda mõistetakse paremini, kui mingit rootslast või ookeanitagust. Tõsi, selleks, et kümnendast leheküljest edasi minna, peab raamat – nii tekst kui süžee – olema piisavalt hea. Aga viimasel ajal üha rohkem ongi.

Birk Rohelendi esimene Silva Stökeli saaga – „Sa pead suudlema Silvat” – oli juba täiesti tõhus tükk. Ka „Kuldne laps”, kui algusest minema saad, hakkab kenasti kaasa vedama

Ikka seesama Omavere kuskil Eestimaal (kus seda tegelikult ei ole), ajakirjanik Stökel kahe keerulise lapsega üksikema, politseiuurija Paul Vendel, hulk maailma jaoks kummalisi, kuid meie jaoks tavalisi inimesi ja mõistagi kuritegu – leitakse õõvastavalt mõrvatud lapse laip.

Stökelil on rööprähklemist niigi palju, hakka veel mõrvarit taga ajama, aga kui temagi last tahetakse röövida, astub ta jõuliselt mängu.

Kriminaalne lugu on enam-vähem – ehk liiga nordicnoirlik – aga igati kaasaegne. Kuid mitte seepärast pole „Kuldne laps” hää. Just see eestimaisus, meie inimesed – joodikud, kalevipojad- ja tütred, kunagistest nohikutest IT-miljonärid, korruptiivsed vallajuhid, lapsi vihkavad koolijuhid, kõrgklassidaamid, tavalised töörügajad, lahked vanaemad, maasoolne maarahvas, autistlikud lapsed, neid kantseldavad emad, pühapäevaisad...

Samas on kriminaalsus hädavajalik, sest seob loo kokku. Muidu oleks järjekordne Õnne 13, mis liigub tont teab kust, tont teab kuhu.