RAAMATUBLOGI: Northugi lugu: kui lehmad olid lüpstud, tuli hoolitseda vasikate eest
Petter Northugi kinnitab: medalid tulid tänu talutööle ning meeletule treenimisele.
Tuleb tunnistada, et Northugi elulooraamat „Minu lugu” jõudis raamatulettidele pisut valel ajal, kuigi aeg tundus olevat õige – MM Seefeldis ja puha... Rahvas on suusalainel... Paraku ei jõudnud võistlused poolenigi, kui eestlaste dopinguskandaal varjutas kõik muu.
Mõistagi vajus nii mõnegi fänni maailmapilt laiali – kui juba kuuenda kümne suusataja verevahetusega tegeleb, siis miks peaksid tipud puhtad olema?
Teisalt... Lugedes spordistaaride lugusid, jääb kõlama üks noot – meeletu töö ja kirg alates varasest noorusest. Sa võid tavalisele spordilapsele tulevikus terve Mendelejevi tabeli sisse süstida, tulemus on ikka kesine.
Eks igaüks loob Northugi raamatut lugedes – seda tuleks kindlasti teha, sest teos on suurepärane vaade noore mehe teekonnale suusamaailma tippu, nagu ka vaade tema ellu ja hinge – oma uskumuse. Küll aga pole kahtlustki, miks ühed võidavad kulda (olgu või keemia abil), teised aga mitte.
„Minu lugu” on eelkõige sportlik ja mitte skandaalne, kuigi pisut sedagi. Iseenesest võinuks viimase kümnendi üks suurimaid suusastaare kirjutada ka raamatu „Northugi tsirkus” – nõnda pealkirjastati temast vändatud telesaade – telgitagustest ja argipäevast. Jah, kohati jäi suusatamine varju ja esile kerkis tsirkus, kus Northug oli samaaegselt selle omanik, mänedžer, raamatupidaja ja peaesineja, ent kes ütles, et sportlase elu peab olema haigutamapanevalt üksluine ja igav. Saati tootis tsirkus selle omanikule miljoneid reklaamitulu, sest higine, rahumeelne ja vaikiv spordimees suurt pildile ei pääse.
Northug oskas publiku eest osavalt varjata higi, verd ja pisaraid, mida ta liitrite kaupa valas, jättes mulje, nagu tuleks tal kõik iseenesest. Ei tulnud.
Esimesed poolsada lehekülge raamatust, mis kirjeldavad Northugi noorpõlve, on kõige mõjusamad. Võimsamad. Sest annavad täpse ja põhjaliku selgituse, miks Northug on kahekordne olümpiavõitja ja 13-kordne maailmameister, aga valdav osa suusatajaid ei ole. Iga lugeja, kes on mingil ajahetkel loonud kujutluspildi, kuidas ta seisab olümpiapjedestaali kõrgeimal astmel, peaks endale tunnistama, miks ta pole läbinud Northugiga sarnast teekonda ja kui on, siis miks jäid tema saavutused nõnda kesiseks.
* Mul oli ükskõik, millisel alal ma võistlesin, oluline oli võistelda. Ma tegin kergejõustikku, jooksin 800, 1500 ja 3000 meetrit. Ma hüppasin kõrgust. Mängisin jalgpalli. Suusatasin. Rullsuusatasin. Tegin kahevõistlust. Suusahüppeid. Alustasin ka laskesuusatamisega. Mul oli üks raamat kõikvõimalike spordiürituste kalendriga ja ma lunisin ema ja isa käest alati luba minna. Ma tahtsin kõike proovida. Ükskord saime laenuks oda ja nii sain osaleda odaviskevõistlustel. Teine kord kauplesin end Bergenisse triatlonile.
* Peale igat võistlust proovisin ma analüüsida, kuidas saada paremaks. Ma käisin oma peas läbi iga väiksemagi detaili, alates stardist kuni lõpuni välja. Mida oleksin saanud teha teistmoodi? Tegin sedasama ka peale igat treeningut. Mida oleksin võinud teha, et saada treeningust suuremat kasu?
* Kruusatee, mis laskus talu juurest alla fjordi poole, oli umbes poolteist kilomeetrit pikk. See oli järsk ja lookles allapoole, sinna, kus koolibuss peatus ja mind peale võttis. Igal hommikul läksin mäest alla, ja kui koolibuss mind pärastlõunal jälle maha pani, pidin üles minema. Minu jaoks oli see treening. Nii hakkasin seda iga päev joostes tegema. Iga saja meetri järel oli tee äärde maha pandud üks lumetokk. Mul tekkis selline tunne, et ma pean jooksma hinge kinni hoides kaks lumetoki vahet, siis lubasin endale ühe tokivahe hingata, et järgmised kaks vahet jälle hinge kinni hoida. Kakssada meetrit hingamata, sada meetrit hingates, kakssada meetrit hingamata. Niimoodi tegin. Minestamise äärele, aga ma lihtsalt pidin seda tegema. See oli nagu kinnisidee.
* Kolm korda nädalas treenisin koos suusaklubiga Inderøyal. See asus kodust kahekümne kilomeetri kaugusel. Ma sõitsin sinna tavaliselt rullsuuskadega, tegin seal paaritunnise treeningu ja sõitsin siis rullsuuskadega jälle koju tagasi.
* Ma põdesin endiselt seda, et kaotan koolipingis istudes palju treeninguaega. Lõpuks helistas isa kooli, selgitas olukorda ja küsis, kas nad saaksid korraldada kuidagi nii, et ma saaks natuke kooli ajal treenida, kehalise kasvatuse tunnile lisaks. Ma ei tea, mida õpetajad mõtlesid, aga ma sain loa. Ühtäkki oli mul võimalus treenida paar lisatundi nädalas, samal ajal kui teistel olid valikaine tunnid.
* Sel suvel, kui olin neliteist, tegin kodutalus tööd. Tulin trennist koju umbes poole kuue ajal õhtul, istusin traktori selga, tõin kolm-neli heinapalli ja ajasin lehmad koju. Lükkasin lehmad viiekaupa lauta, seejärel panin luugid nende taga kinni ja avasin lüpsijaama värava, kus sain lüpsimasina nisade külge ühendada. Meil oli automaatlüps, nii et see läks sujuvalt...Kui kõik lehmad olid lüpstud, tuli hoolitseda vasikate eest. Need olid teises, paar kilomeetrit eemal asuvas laudas. Vasikate söötmine oli automatiseeritud... Niipea kui vasikatega valmis sain, oli pullide kord. Ma panin heinapalli söödalavale, jagasin selle loomade vahel ära ja lisasin veiste jõusööta. Kogu töö võttis aega umbes 2,5 tundi.
Need on vaid üksikud lõigud sellest, kuidas Northug ehitas vundamendi, mis pidas vastu pikalt. Samavõrd värvikas on ta kulgemine medalilt medalile, koos kõigi skandaalidega selle juures ning lõpuks motivatsioonipuuduse tõttu vajumine musta auku.
On need norralased, kes nad on ja arvame neist, mida arvame, aga nendeta – ja kahtlemata just Northugita – olnuks eestlastele südamelähedane suusamaailm hulga vaesem.
