Eks nende buumidega ole nii, et ühtäkki arvavad kõik, et oskavad kirjutada ja annavad kuuma lootuses rikkaks saada. Üks kummalisemaid ajajärke actionkirjanduses oli kümnend tagasi, kui Dan Brown kühveldas „Da Vinci koodiga” miljoneid kokku. Misjärel asuti vorpima piibellik-kiriklik-ajaloolis-müsitilisi krimkasid, kuid vaid üksikud neist kannatasid lugeda, kuid Da Vinci tasemele ei küündinud ainuski.

Nüüd siis psühhothrillerid, ent asi pole nii hull, kui Browni kopeerijatega. Vaimustavat küll napib, aga korralikku lugemist jätkub.

Flynn Berry esimene kirjutis „Ahistatud” kujunes piisavalt edukaks. Võitis isegi parima debüütromaani Edgari – Edgar Allan Poe auhinna, mida ookeani taga krimkadele jagatakse.

Süžee on lihtne – Nora saabub Inglismaa väikelinna haiglas töötavale õele külla, ent leiab tolle surnukeha. Mõrv on brutaalne, kuid salakaval – politsei jookseb omadega peagi puntrasse ning tõstab käed. Seega jääb mõrvari leidmine õe ülesandeks.

Nagu elus ikka, tuleb minevikupattude eest maksta tulevikus. Pöörates ringi kive, et leida õe mõrvani viivaid niidiotsi, pöörduvad ka need kivid, mida Nora sooviks paika jätta või hoopis sügavale maa sisse kaevata.

Ja nii ta kulgeb, nagu psühhoromaanis ikka – pinge on üleval, tundub, et mõrvar on see, veidi aja pärast, et too...

„Kiirelt kulgev ja külmavereline psühholoogiline uuring leinast, paranoiast ja minevikumälestustest,” kirjutatakse USA meedias raamatu kohta. „Intelligentne portree õdede omavahelisest suhetest ja lõpuks efektne mõrvari väljaselgitamine. Ent samas pole midagi keerulist, kummalist ega pedantset.”

Ja veel üks arvamus: „Ahistatut” iseloomustab rikkalik emotsionaalne sügavus, kirjeldades Nora ahistust ja leina nii teravalt, et lugeja suisa samastub peategelasega ning tunneb üha kasvavat soovi teada, kes on mõrvar.”

Ühesõnaga, täiesti OK raamat.