Ilmselt oleks õige kohe alguses Kanepit tänada nii üdini avameelse raamatu eest. Peab olema julgust lubada Eesti rahval piiluda (pigem isegi vaadata) läbi avatud ukse igasse oma hingesoppi ning elada läbi kõik suured mured ja väikesed rõõmud.

Millest selline avatus, põhjendab Kanepi lihtsalt ja selgelt juba eessõnas, öeldes, et raamat võib teha haiget mõnele temaga seotud inimesele, kuid teeb kindlasti haiget talle endale. Ent jagatud murega langeb pool taaka õlgadelt.

Kas raamat on skandaalne? Vaevalt. Küll aga aus. Pole mõtet pööritada silmi nende üksikute lõikude peale, kus Kanepi räägib väga lähedastest suhetest – üks neist soovitud, teine mitte – kahe treeneriga. Lihtne armastus tööpostil. Ikka tuleb ette, eriti suletud süsteemis, kus sportlased elavad. Pisut päikest halli päeva.

Just läbi nende suhete võimenduvad sporditüdruku elu vaat, et kõige nukramad noodid. „Mul pole ju meestega mingeid kogemusi. Ma pole üldse pidudel ja kohtingutel käinud, ma olen ainult tennist mänginud. Üks tavaline osa noore naise elust on mul seetõttu elamata jäänud,” kirjutab Kanepi 22-aastasest endast.

Tippspordi glamuur väljendub vaid hetkes, kui võitja tõstab pea kohale karika ja võtab vastu palgatšeki. Ülejäänu on ropp töö, kaotused ja püüd vaimselt terveks jääda.

Kanepi pole ainus, vaid üks paljudest maksimalistidest, kes proovivad enesega kompromissi leida, ent ebaõnnestunult. Just väljavõtted päevikust näitavad tippspordi julmust, mis väljendub jätkuvas rahulolematuses iseendaga.

„Ma olen üksildane ja vihkan oma keha... Vihkan... Mis mõte on sellel, et ma tennist mängin? Mida see annab mulle? Mis point on mu elul? Mida ma teen siin? Kui ma olen nagu õnnetusehunnik?”

Ehk alles siis, kui kogu karjäär, mida on vaadatud läbi Kanepi silmade ja surutud ühte raamatusse, võib mõista pingeid, mis tema õlule on pandud. „Rahvas vajab kangelast ja ma ei saa inimeste ootusi petta. Minust on üleöö saanud Haapsalu imelaps ja Eesti tennise suurlootus. Ma pean oma unistuste ja energiaga toitma ka seda ablast võiduootust, mida üks väike rahvas enesekinnituseks nii hädasti vajab,” kirjutab äsja Prantsusmaa lahtiste noorteturniiri võitnud ja sellega ühtäkki täiskasvanuks saanud 16-aastane plika.

Aga eks sa kulge sel merel, kui tormi puhub igast ilmakaarest.

* Meedia annab igal võimalusel hagu. „Ja et kõik ikka aru saaksid, kui lootusetult halb tennisist ma olen, kordab (Priit) Pullerits lõpuks üle: „Tippsportlast pole Kanepis enam ollagi, järele on jäänud hüsteeriline eit.” Ausalt öeldes tekitab see tekst minus kaastunnet. Kui väike võib ikkagi inimene olla.”

* Toetajad, kelleta hakkama ei saa, määravad elu. Kui Kanepi vallandab Enn Pandi peale sunnitud treeneri Mait Künnapi ja sellest suursponsorile teada annab... „„Sel juhul ei saa ma sind enam toetada,” ütleb ta vaikselt, rõhutades iga sõna. Ma pole teda kunagi varem niimoodi rääkimas kuulnud. Ta hääl on külm ja kalk, et sellega võiks klaasi lõigata.”

* Liigsöömishäire räsib keha, kuid veelgi enam vaimu. „Kogu mu elu on toidu ümber, mida süüa ja mida mitte. Fucking kaalu ümber on kogu mu mõttemaailm. Ma toitun okeilt, magusat ei söö ja keelan endale asju, mida ma tegelikult süüa tahaks ja ikka olen jõehobu.”

Lisaks põlve-, küünarnuki-, kanna- ja õlavalu, rahanappus pärast vigastuspause, konfliktid isa ja treeneritega... Peab olema kõva kui teemant, et kõigele sellele vastu pidada.

Ent Kanepi teekond pole veel läbi. „Ei, ma pole veel lõpetanud. Mäng alles algab.” Just nii paneb ta raamatule optimistliku punkti.

Treenerirulett

Kui Kanepi raamatule panna lisapealkiri, siis oleks see: „Treenerirulett”.

Just treenerite pidev vahetumine – enamus neist konfliktselt – võib olla vastuse küsimuse, miks on tema laeks suurturniiridel seni vaid veerandfinaal. Ehk nagu tenniselegend Toomas Leius raamatus ütleb: kui Kanepi jäänuks esimese treeneri Tiit Kivistiku alla, olnuks ta esimene maailmas.
Paraku vallandas Kanepi isa Kivistiku hetkega, kui nägi tütart märksa nõrgemate tennisistidega rühmatrennis aega raiskamas. Ja rulett algab.

Üks lahkub liiga lähedaste suhete pärast õpilasega, teine pühendub pigem oma pereelule, kolmas arvab, et tema on number üks ja korraldab pärast lahtilaskmist seebiooperi, neljas hakkab vallandamisest kuuldes nutma („Ma vajan muutust, uut impulssi, uut energiat ja elurõõmu, mitte nutvaid mehi.”)... Silver Karjus olnud sedavõrd domineeriv, et ronis voodisse ja sülitas rahulolematust väljendades Kanepile näkku.

Vaata, millise nurga alt tahad, kõik treenerid nägid Kanepiga koos peeglisse vaadates eelkõige iseennast.