Just säärane stsenaarium on kirjas duoloogia esimeses osas.
Collateral damage on sõjaline termin, mille seletab lahti üks peategelastest: „See on see, kui kõrvalised inimesed surma saavad või midagi juhuslikult perse keeratakse.“

Niisiis on Eestimaa hädas. Poliitikud kogunevad, räägivad, siis räägivad veel, mõtlevad, arutavad, taas räägivad, aga tegudeni ei jõua. Nagu ikka.
Kuulus paragrahv viis ei tööta. „NATO-st pole praegu mingit tolku,” räägib värvilisi sokke kandev endine peaminister Seljas. „Nende poolest võib Toompere ükskõik mida korraldada, nemad loevad Tapal parem tosin korda päevas oma mürske.”

Skandaalne kirjanik Kiur Kember (huvitav, kes see küll olla võiks?) asub riigipöörajate poolele ja kehtestab ajakirjanduses tsensuuri.

Naabritest pole kah abi ehk nagu veel üks ekspeaminister Prants rootslaste kohta ütleb: „Teate ju väga hästi, et rootslaste arvates tulime me alles eile puu otsast alla. Ma võin kihla vedada, et nad ei ole meiesuguste matside pärast nõus valama tilkagi oma sinist verd.”

Näib, et Eestimaaga on kõik. Suure malemängu võidab Yana Toom, vabandust, Ilona Segejevna Toompere. Šahh ja matt. Aga on kamp noori vihaseid mehi, kes peavad paremaks mitte rääkida, vaid tegutseda. Ent ka nemad oskavad kombineerida. Partii pole veel läbi, on aeg lõppmänguks.