Mis Pele, räägitakse nüüd, Messi ja Ronaldo, vaat nemad… Aga mitu MM-tiitlit neil on? Ja palju on nad väravaid löönud? Ilmarekord kuulub igatahes Pelele, kes sahistas 1363 mängus võrku 1279 korda. Ronaldo numbrid on 738 mängu ja 481 väravat, Messil 573 ja 452. Seega poisikesed.

Vanem põlvkond on Pele usku. Kui üks mängija suudab saada sedavõrd suureks, et isegi raudse eesriide taha, Nõukogude Venemaal, peetakse teda jumalaks – Pele tuhandenda värava puhul anti välja rinnamärk – siis peab ta tõesti olema midagi erilist.

Kes Pelet mängimas näinud, see teab – ta oli pagana hea. Ent samas… Kui kõrval poleks olnud sedavõrd fantastilisi kaaslasi – Didi, Garrincha, Tostao, Rivelino, Jairzinho – jäänuks Pelegi tuhmimaks.

Õigupoolest kummaline, et eelmisest Pele elulooraamatust, mis Eesti keeles ilmus, möödus 40 aastat. Too roheliste kaantega „Pele“ – enamasti räbalaks loetud – on spordikirjanduse tippteos. Kui nüüd liita vastne raamat eelmisega, mis koosnes kahest eraldiseisvast osast, saab kokku suurepärase komplekti. Justkui piibli.

Uues raamatus on ehk pisut palju poliitikat ja poliitkorrektsust, kuid õnneks mitte häirivalt. Samas vaatab Pele ajas tagasi ja näeb minevikku pisut teise nurga alt.

Aga muidu elulooraamat, nagu elulooraamat ikka. Lugu, kuidas agulipoisist saab planeedi parim vutimees, kes annab Brasiiliale elujõu ja väärikuse.

Need, kes räägivad, et sport on vabatahtlik tegevus ja riigil pole sellega mingit pistmist, pidanuks läbi elama Brasiilia rahvusliku katastroofi 1950. aastal, kui koduse MM-i finaalis jäädi alla Uruguaile.
Lõik raamatust.

„Igal riigil on oma parandamatu rahvuslik katastroof, umbes nagu Hiroshima,“ kirjutas Brasiilia spordiajakirjanik Nelson Rodrigues. „Meie katastroof, meie Hiroshima, oli kaotus Uruguaile 1950. aastal.“ Teine ajakirjanik, Roberto Muyalert, võrdles teralist mustvalget filmilõiku Ghiggia võiduväravast kaadritega John F. Kennedy mõrvamisest, öeldes, et neis mõlemas on „samasugune pinge… samasugune liikumine ja rütm… samasugune halastamatu trajektoori täpsus.““

Ja siis, aastal 1958, on Brasiilia lõpuks valmis Suureks Turniiriks, Suureks Mänguks. Meeskonda on lisandunud verinoor tumedanahaline pallivõlur. Finaalturniiril Rootsis oli Pele 17.

Finaal Rootsiga. „Kui tiksusid mängu viimased minutid ning olime endiselt turvalises eduseisus, hakkasin lõpuks mõistma, mis toimus. Brasiilia oli tulemas maailmameistriks!

- - -

"Siiani olin suutnud need mõtted alla suruda, ent nüüd hakkas see mulle üle jõu käima. Iga sammuga tundsin, kuidas jalad muutusid üha kergemaks ja kergemaks. Ning kohtumise täitsa viimases mänguolukorras ma arvatavasti lihtsalt murdusin pinge all. Väljaku servast tuli kaarega minu suunas pall. Kerkisin kõrgele õhku, ajastades hüppe perfektselt. Hoidsin silmad avatuna, just nagu isa oli mulle kõigi nende tobedate harjutuste vältel Baurus tundide kaupa õpetanud. Ning kui pall võrgus maandus – Dondinho vääriline värav, pealöök, tema eriala – läks mul silme eest mustaks.

Kaotasin teadvuse. Sealsamas väljakul, otse värava ees.

Õnneks vilistas kohtunik mängu lõppenuks ning Brasiilia oli maailmameister. Minu pealöök tegi seisuks 5:2."

Internet on imeline, sealt võib leida kõik Pele vingeimad väravad, millest raamatus juttu. Ja ka selle, kuidas Garrincha finaalis kokkukukkunud Pele elule turgutab.