RAAMATUBLOGI: Pioneerid, KGB ja sini-must-valge uurija


RAAMATUBLOGI: Pioneerid, KGB ja sini-must-valge uurija
Röövitud pioneeri juhtumRepro

Martin Kukk, „Röövitud pioneeri juhtum”, Tänapäev, 224 lk.

Nõukogude Eesti aega saab meenutada mitmeti. Üks võimalus on kirjutada mälestusteraamat a la „Seltsimees laps”, teine aga luua fiktsionaalne kuju, riikliku julgeoleku uurija Endel Kroll ning panna ta seiklema viiekümnendate Maarjamaale.

Martin Kuke teine Krolli saaga – esimene oli „Reeturlik metsavend” – on selgepiirilisem ja sujuvam. Jutt jookseb ladusalt, pole hakkimist ja hüplemist. Võib öelda, et täiesti tubli krimka, ja mis peamine: omamaine.

Iseenesest kummaline valik viia lugeja aega, mille tahaks ajaloost kustutada. Aga ei saa, sest mis oli, see oli. Aga oli just nii, nagu raamatus kirjas. Kuigi jah, palju oli toona Krolli-suguseid südamega miilitsaid, kes ajasid Eesti asja. Ehk siiski.

Külla aga olid tol ajal riiki, rahvast ja sotsialistlikku ideoloogiat kaitsvad kuulsad KGB töötajad, küüned enda poole parteiaparaat, kes võttis, kust sai, tööstuseliit, kelle võimuses oli jagada defitsiiti ning muidugi pioneerid ja neile korraldatud laagrid.

Oli ka rahvuslikult meelestatud grupikesi, kes üritasid õõnestada nõukogude võimu levitades lendlehti, maalides seintele Eesti Wabariigi sümboleid ja röövides teinekord pioneeregi, kõrgete parteilaste järeltulijaid.

Et teisi võsukesi päästa, kogutakse nad valvsa silma alla Kose-Lükati pioneerilaagrisse ja Krollist tehakse vanempioneerijuht, ülesandega nõukogude noorust kaitsta ja välja selgitada, kes võiks olla natsionalistliku rakukese liikmed.

Samal teemal:

Üks on krimilugu, teine ajalugu, kolmas meie elu lugu, ja just see kolmas annab Kuke raamatule näo. Krimkasid on maailm täis, ajalugu... Kas just kõik oli nii, nagu pioneerijuhtumis... Aga kõik see toonane õhustik Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis ja kirjeldused pioneerilaagrist on identsed. Kuni selleni välja, et eks vanema rühma noored kommunismiehitajad ikka armusuhteid lõid ning pisut veini kuritarvitasid. Elu tahtis ju elamist.

Raamatu lõppvaatuski räägib ehedalt ja õiglaselt, kuivõrd noored inimesed võisid oma elu untsu keerata ainuüksi ühe läbimõtlemata teoga. Noil aastail oli Vene impeerium liiga tugev, et seda paari seinalemaalitud vabadussõja sümboliga hävitada. Küll aga tuli hoida hinges unistust oma riigist, seda küll.

Kaitseväe majorina leiba teeniv Kukk on ühes intervjuus öelnud, et tema soov on anda ajalugu edasi huvitavalt ja haaravalt. Kiitus, härra major, ülesanne täidetud! Nüüd paluks asuda Krolli järgmise juurdluse kallale. Vabalt! Rivitult!