Taani. Riiki valitseb Blegmani dünastia või, nagu ajakirjandus seda nimetas – karukoopa klann – ehk pea- ja justiitsministrist vennad. „Riigi esimese tõeliselt kuulsa poliitikutedünastia juht oli muljetavaldav leskproua – peaaegu nagu Kennedyte klannil kuuekümnendatel; proua abikaasa, kes oli olnud türann õela jumala armust, suri suhteliselt varases eas ning edasi juhtis perekonda lesestunud proua.”

Ühtäkki kaob üheksakümnendates klanni juht hooldekodust ja pojad on ärevil. Kui hakatakse urgitsema, siis... Minevikus on juhtunud seda, mis päevavalgust ei kannata.

Küll aga on klanniliikmete lapsepõlvesõbrad kenasti olemas ja elus ning mäletavad nii mõndagi, kuigi ei suuda alati otsi kokku viia. Viggo Larssen elab majakas üksildast elu, teda jälgib salapärane naisterahvas Malin ja teab palju. Lugu kõigub kaugemas ja lähemas minevikus ning olevikus kui paat lainetel. Kõigil tegelastel on side Blegmani vendadega, kuid milline neist viib tõeni?

Autor on võtnud nõuks kujutada poliitikuid karikatuursetena, aga kas nad tihtipuhku tõesti seda ei ole? Minevik on neisse jätnud jälje, mida minema pühkida on võimatu.

Targad inimesed on liigitanud raamatu psühholoogiliseks thrilleriks, millel on selge sotsiaalkriitiline taust. Või, nagu tagakaanel on kirjutet: „Tugeva ühiskondliku sõnumiga põnevik. See räägib isemoodi lastest, kes kasvavad oma eripäraga üles ega saa sellest iial päriselt lahti. Vaimudest ja surmast − ja universumist − ning võimumeestest, ärigurudest ja meediastaaridest. Ning saladustest, mida üritatakse varjata nii iseendi kui ka teiste eest.”