Tegelikult on suur osa Eesti rahvast läbinud Bütsantsi ajaloo kursuse ning peaks hinnetelehele saama A+. Nimelt rääkis David Vseviov tänaseni kestvas saatesarjas „Müstiline Venemaa“ Bütsantsi algusest lõpuni lahti. Sünnist surmani. Tunde ja tunde. Sadakond saadet, millel oli tuhandeid fänne, ning on tänini, sest järelkuulamine ruulib.

Samas ei maksa arvata, et Vseviovi kursuse läbinuil poleks enam vaja kirjasõna uurida. On. Raamat täiendab Vseviovi ja vastupidi. Olid ju saated (või õigemini on) üles ehitatud Bütsantsi valitsejaid mööda, ühest teiseni, mainides ära ka need, keda ajaloolased õigeteks keisriteks ei pea.

Vseviov pidi tegema valiku, sest vastasel korral 17. jaanuarist 1999 kuni 6. maini 2001 väldanud Bütsantsi-saated kestnuks tänini.

Bütsants kui impeeriumi nimetus, ilmus alles 16. sajandil ning tolle suurriigi elanikud end bütsantslasteks ei kutsunud, nad olid enda arvates roomlased ja riik Ida-Rooma. Osa vaenlasi pidas bütsantslasi roomlasteks, osa kreeklasteks, riiki Kreeka või Konstantinoopoli keisririigiks.

Ühesõnaga selgusetu värk selle nimega, ent impeerium oli võimas. Kohati. Siis kuivas kokku ja laienes taas. Pulseeris nagu elusorganism, kuni 1453. aastal Osmanid Konstantinoopoliks kahanenud riigi lõplikult vallutasid ja sellega ka hävitasid.

Venemaal on Bütsantsiga otsene seos – pärast viimase keisri surma taotles õigeusu patrooni ja Ida-Rooma riigi pärija kohta endale Moskva suurvürst Ivan III, kes abiellus viimase keisri vennatütre Zoe Palaiologosega. Ivan III pojapojast Ivan IV sai 1547. aastal Venemaa esimene tsaar ja üleüldse taotles Vene impeeriumi kui „kolmanda Rooma“ idee püsis elus kuni 1917. aasta revolutsioonini.

Meie oleme Euroopa lõpp. Sest Euroopa lõpeb seal, kus algavad islam ja õigeusk. Ida-Rooma asuski lääne kristluse ja islami vahel, ignoreerides
neid mõlemaid ning pidades kinni õigeusust.

Nagu raamatu autor ütleb, oli Bütsants mõne jaoks riik, mille ainus voorus oli Antiik-Kreeka mõttepärandi alalhoidmine ja selle levitamine naabrite hulgas. Teiste arvates oli aga Bütsants peaaegu utoopiline Noa laev, mis hoidis endas alles kiriku vanu traditsioone ning riigi keiserlikku valitsemissüsteemi ja ühiskonnakorraldust.

Ajaloolane Kalmar Ulm arvab raamatust kirjastuse Imeline Ajalugu kodulehel nõnda.

Kahtlemata on iga Bütsantsi-alane eesti keeles ilmuv väljaanne omamoodi sündmus, sest lugemist Bütsantsi ajaloo ja kultuuri kohta ei ole meie emakeeles kuigi palju. Samuti mõistab ehk lugeja selle mitmetahulise ja kõrge kultuuriga riigi ajaloo keerdkäike tundma õppides paremini ka neid tahke, mida ajalookäsitlustes on tihti pinnapealselt või moonutatult tõlgendatud. Seetõttu on Dionysios Stathakopoulose teos tänuväärne, detailirohke ning hõlbus lugemine kõigile neile Bütsantsi huvilistele, kes soovivad süüvida keisririigi ajaloo ja kultuuri üksikasjadesse ning keda köidavad selle ajaloo keerdkäikude detailirikkus või värvikad legendid.

Raamat esitleb pisut üle 11 sajandi vanust Bütsantsi keisririiki (330–1453) ajaloo unikaalse nähtusena, elavalt kirjeldades ja tõlgendades selle omaaegset olustikku ja kultuurikonteksti. Valdavalt korreleeruvad autori tõlgendused maailma tuntuimate Bütsantsi uurijate seisukohtadega, mille kohaselt kujunes Bütsantsist õhtumaa ja islami kultuuride kõrval omaette ühtne tervik, milles sulasid kokku antiikse tsivilisatsiooni ja kristliku kultuuri elemendid.

Stathakopoulose ajalooline ülevaade ei keskendu niivõrd keisririigi pika ajaloo sündmustele ega ka riigi tsentraliseeritud keisrivõimu, halduskorralduse ja range hierarhilise korra üksikasjalikule lahkamisele, kuivõrd pakub värvikaid kirjeldusi neist – näiteks keisrid Constantinus, Justinianus I, Herakleios või Basileios Bulgaroktonos, keisrinna Theodora, väejuht Belisarios, õpetlane Gennadios Sholarios –, kes selle ajalugu ja mitmesuguseid pärimusi vormisid.

Raamat kirjeldab ka Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli rajamislugu ning annab geopoliitilise ülevaate linnast ja selle äärealadest, suhetest naabritega, aga ka keisrivõimu ja õigeusu kiriku suhetest ning paljudest usuküsimustest, mis Bütsantsi ajaloos esile kerkisid, nagu näiteks sajandeid kestnud pilditüli, kirikukogud, Ida-Lääne kiriku suhted, hesühasm, misjon jm.

Teose illustratsioonid on tähelepanelik valik keisririigi märgilise tähendusega mälestistest, mis on otsekui Bütsantsi pärandi igavikulisuse sümbolid. Kaardimaterjal aga annab tunnistust tõsiasjast, et rohketest võitudest hoolimata ei suutnud Bütsantsi riik oma naabritega rahu kindlustada ning jätkuvad sõjad ja diplomaatilised valesammud põhjustasid lõpuks selle nõrgenemise, killustumise ja vallutamise Türgi sultan Mehmet II poolt 1453. aasta 29. mail.

Teose viimane peatükk „Järelmõjud ja elu pärast surma“ on otsekui prohvetlik tõdemus, et Bütsants küll langes, kuid pärandas Euroopale kogu oma vaimse pagasi – rooma seadustiku, kultuuri, filosoofia, teadussaavutused ja palju muud –, mille põhjalik avastamine on meil jätkuvalt alles ees.