RAAMATUBLOGI: USA luureguru räägib suu puhtaks
Kui USA Luure Keskagentuuri CIA tippjuhte kirjutab raamatu, siis on selge, et ta räägib palju, kuid ütleb vähe. Samas on sel piskulgi väärtus mõistmaks, kuidas maailm toimib. Õigemini, kuidas toimib vastasseis USA versus ebademokraatia.
Tegelik elu on relatiivne ehk suhteline. Üheksakümnendatest alates patsutaks eestimaalane Jack Devine’ile õlale ja kiidaks – tubli mees, ajad õiget asja. Eks mees ajas õiget asja ka kaheksakümnendail, kuid siis poleks paljud teda patsutama läinud.
Devine oli nimelt see, kes korraldas mudžahiidide vastutegevust Afganistanis, andes neile kätte relvad ja õlale Stingeri. Tahtis Eesti poiss või mitte, ikka saadeti ta Afganistani sõtta ning paljud toodi tagasi tinakirstus, hukkunud Devine’i organiseeritud relvade läbi. Samas võiks öelda, et just Devine sundis Nõukogude Liitu taganema ja sõjale lõpu tegema. Nii, et mine võta kinni.
Aga jah, Devine oli CIA-s tegija president Richard Nixonist alates Bill Clintonini välja, suisa 32 aastat. No ei saa organisatsioon, kus sa nõnda kaua rügad – mees on selge töönarkomaan – kehv ega kesine.
Meil siit on keeruline öelda, kuid mitmed ookeanitagused arvustajad leiavad, et raamatus peitub liiga palju positiivsust ja liiga vähe kriitikat. Samas on see mõistetav, sest üldiselt on teinud CIA tõhusat tööd – paljastanud nii mõnegi spiooni ja puuri pistnud narkoparuni (neistki episoodidest on raamatus juttu). Ja kriitikat on raamatus kah, kui mõni operatsioon pole andnud oodatud tulemusi, aga siis on enamasti süüdi teised, mitte CIA.
Nagu Devine sissejuhatuses ütleb, tunneb ta nii-öelda spiooniäri läbi ja lõhki – on kirjutanud nähtamatu tindiga, pannud toime valgustkartvaid tegusid, juhtinud külma sõja ajal salaoperatsioone ja leevendanud mitmest tõsisest reetmisest tekkinud pingeid.
Devine kinnitab, et tavaline spioon pole kaugeltki James Bond, vaid hoopis John le Carre loodud George Smiley – kaval ja vaoshoitud, võluv ja analüütiline, patriootlik ja vajadusel halastamatu. Sestap ei tasu raamatust otsida jamesbondilikku actionit, vaid pigem smileylikke tõdemusi, selgitusi, analüüsi ja suure hulga meenutusi sündmustest, mida avalikult pole lahatud.
