RAAMATUBLOGI: (Virtuaal)tulevik on õudne… ja põnev
Olgu alustuseks öeldud, et üle mõningase aja leidus raamat, mida ei raatsinud käest panna. Otsides paralleele, siis üsna sama oli „Näljamängude“, „Enderi mängu“, „Asumi“ sarja või „Kosmoseodüsseia“ triloogiaga, kui rääkida fantaasiakirjandusest.
Tuleb tunnistada, et arvutimänge mittemängival taadil võiks kohati olla keeruline mõista raamatu misanstseene, kuid saab hakkama. Seevastu noortele peaks „Valmistub esimene mängija“ olema piibli eest – sealt käib läbi kogu arvuti ja mängude ajalugu alates Altair 8800-ist ja legendaarsest Tennis for two.
Niisiis tulevik. Ilmselt realistlik. Aasta 2044. Kesise ja laguneva pärismaailma kõrval eksisteerib särav ja vinge virtuaalmaailm OASIS. Need kaks on saanud üheks – koolis käiakse OASIS-es, virtuaalraha maksab siin ja seal… OASIS on põhjatu, täis imepäraseid planeete ja elu. Paned prillid ette, puutetundlikud kindad kätte ja kombinesooni üll ning raske on taibata, mis tegelik, mis mitte.
Ehk siis elatakse pigem avatari kui homo sapiensina. Kõik on piisavalt sassis. Lugedeski kaob taju ja virtuaalmaailmas toimuvat võtad kui reaalsust.
Ja siis läheb OASIS-e looja James Halliday hingusele – ka geeniused ja multimiljardärid on surelikud – ning peidab oma varanduse kuhugi põhjatusse. Kes leiab kõik kolm võtit ja seejärel kuldmuna, pärib kõik.
Esimene vihje: Vaskvõti ootab otsijaid kaua, sügaval peidus õuduste hauas, kui palju on õppida sel, kes tahab teenida välja koha kuulsuste lauas.
Möödub viis aastat, kuulsuste laud on tühi, võtit pole leitud, kuigi seda ajavad taga miljonid, keda kutsutakse müttideks. Kui mütid tegutsevad üksikult või väikeste kogukondadena, siis üleilmne kontsern IOI palkab varandust otsima tuhandeid koondnime all kuusikud (või kusikud) eesmärgiga OASIS endale saada ja see raha teenima panna.
Selleks, et varanduseni jõuda, peab tundma Halliday elu ja hinge viimse killuni, mistap tuleb selgeks õppida kogu pop- ja telekultuur kuuekümnendatest alates, samuti arvutite ajalugu ning kõik arvutimängud kümneid kordi läbi mängida, sest kunagi ei tea, millal on vaja Pac-Manis maksimaalne skoor kirja saada.
Ehk nagu kirjeldas raamatu peategelane Parzival: „Viimase viie aasta jooksul olin end läbi närinud pea kogu müttide kohustusliku lugemise nimekirjast. Douglas Adams. Kurt Vonnegut. Neal Stephenson. Richard K. Morgan. Stephen King. Orson Scott Card. Terry Pratchett. Terry Brooks. Bester, Bradbury, Haldeman, Heinlein, Tolkien, Vance, Gibson, Gaiman, Scalai, Zelezny. Lugesin kõigi Halliday lemmikautorite kõiki raamatuid.
See polnud kõik.
Vaatasin ära ka kõik filmid, mida ta almanahhis mainis. Kui tegu oli mõne tema lemmikuga, nagu seda olid „Sõjamängud“, „Tondipüüdjad“, „Tõeline geenius“, „Parem olla surnud“ või „Nohikute kättemaks“, ketrasin seda, kuni teadsin iga stseeni peast.
Neelasin ahnelt kõike, mida Halliday nimetas „pühadeks triloogiateks: „Tähesõjad“, „Sõrmuste isand“, „Matrix“, „Mad Max“, „Tagasi tulevikku“ ja Indiana Jones.
Tegelikult olin vist tõsimeeli mõistust kaotamas.
Vaatasin kõiki seriaalide „Ameerika suurim kangelane“, „Airwolf“, „A-rühm“, „Knight Rider“, „Misfits on Science“ ja „The Muppet Show“ episoode.
Ah et „Simpsonid“, te küsite. Ma tundsin Springfieldi paremini kui oma kodulinna.“
Ühtäkki Parzivalile tärkab. Ja läheb mölluks.
Päev hiljem on kuulsuste laual järgmine seis:
Parzival 110 000
Art3mis 109 000
Aech 108 000
Daito 107 000
Saito 106 000
Järgnevad kümned kusikud, kõigil 105 000 punkti.
Vaskvõti on seega leitud ja esimene värav läbitud, jääb veel kaks võtit ja väravat.
Sõda on ses raamatus sama palju, kui südamlikkust ja armastust. See pole lahing persoonide, vaid maailmavaadete vahel – vaimsus versus materialism.
Keeruline öelda, ent kui vanad mehed raamatust adrenaliinilaksu kätte saavad, äkki loevad seda nooredki. Kasvõi kohustusliku kirjandusena, kuhu „Valmistub esimene mängija“ peaks kahtlemata kuuluma.
