“Lauristini puhul vajutasin eksimatult õigele nupule,” naeratab Luik tagantjärele.

Selliseid legendilaadseid lugusid Jüri Luigest kukub teda tundvailt inimestelt nagu käisest.

“Ellusuhtumiselt oli ta juba kahekümneselt otsekui 60-aastane,” märgib sõber ja kursusekaaslane Mart Soidro. “Kui olime ka õllega ülemeelikuks muutumas või ka mõnel poliitilisel teemal, manitses Jüri: “Rohkem kainet mõistust!”

“Ta oli varaküps. Ta oli kohe täiskasvanuliku esinemis- ja mõtteviisiga,” meenutab Marju Lauristin.

Jüri Luik väidab ise, et polnud ta sugugi nii valmis, kui õppejõududele mulje jäi.

“Loomulikult oli ta algul väga ebakindel,” meenutab Rein Veidemann, kes Lauristini soovituse peale “ajakirjaniku hakatise” ajakirja Vikerkaar publitsistikatoimetajaks võttis. “Aga ta oli silmanähtavalt andekas maailma eripalgelisuse tunnetamisel. See on anne, seda pole võimalik õppida.”

##Oma põlvkonna Arnold Rüütel. “Pisikese jõmmina oli Jüri hädisevõitu ega avaldanud mingit muljet. Ei teinud ei pahandusi ega säranud teiste seas,” räägib Jüri Luige inglise keele õpetaja Tallinna 7. keskkoolist Kristi Tarand. “Olen näinud tema suurte hüpetega arengut ja 8. klassis läks ta tõeliselt lahti.”

Soidro meenutab siiani, kuidas sõber vähem kui tunni ajaga Turgenevi 150-leheküljelise “Isad ja pojad” läbi luges. “Mul kulus sellele terve päev, aga Jüri lohutas, et tema moodi diagonaalis lugemine võib pikapeale halvasti mõjuda.”

Kursusekaaslastel on meeles seegi, kuidas Jüri viis eksamil jutu osavalt teemadele, mida ta eksamipileti sisust paremini valdas või mõnele huvitavale raamatule. Õppejõud läksid enamasti liimile.

Inglise keele arvestusel kukutas õppejõud Luige kord siiski läbi, sest inglise keele kallakuga keskkooli lõpetanud noormees ei teadnud, et “robin” on eesti keeles punarind. Nüüd peab ta maailma vägevate kõrval säravaid ingliskeelseid diplomaatilisi kõnesid.

Samal ajal, kui Luik ei teadnud, mis on inglise keeles punarind, luges ta ingliskeelsena prantsuse filosoofi Pierre Bourdieux’ töid. Lauristin väidab, et selle mehe ideid tutvustas Eestis esimesena just Luik ja tema diplomitöögi intelligentsi rollist ühiskonnas lähtus Bourdieux’st, kes on oma teostes arutlenud haritlaste vastutusest ühiskonnas.

Tollastel tudengitest maailmaparandajail oli klubi Alternatiiv ning hiljem Sodalicium, millest kasvas välja idee taastada Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS). 13 mõttekaaslasest moodustatud Sodaliciumi juhtis Jüri Luik, kuid EÜSi esimeheks hakkas Eerik Kross. Luigele sobib olla protsesside käivitaja, aga hilisema nn musta töö teevad teised.

“Jüri pole, särk rinnal lahti, ambrasuurile viskuja,” lisab Soidro. Kuid 1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevadel sinimustvalge esimest korda tänavale toodi, oli ta esimeste lipukandjate seas. Marju Lauristin ütleb, et kui tudengite hulgas algasid poliitilised liikumised, oli näha, et Jüri jõudis oma elementi. “Poliitilise liidri pärm oli temas tunda.”

Luik võttis sageli oma põlvkonnakaaslaste eestkõneleja rolli ja teda tunnustati selles. Naljatamisi nimetasid sõbrad teda oma põlvkonna Arnold Rüütliks, meheks, kes kõigile meeldib ja keda kuulatakse

Venemaa ja Moskvas toimuv oli tudengiseltskonna jaoks toona nagu hiina keel. Ei läinud kümmet aastatki, kui Luik 26-aastaselt ministriks sai ja tema tegevus oli suunatud Venemaaga läbirääkimistele. 1994. aasta juulilepete ajal saatis ta Moskvas Lennart Merit.

Vanad sõbrad-mõjutajad. Jüri Luik arvab, et inimese kujunemine on paljuski seotud sellega, milliste inimestega ta kohtub. Ise räägib üha uuesti Lennart Merist, kelle käe all sai alguse tema välispoliitiline karjäär.

“Ühel päeval helistas mulle Eerik Kross. Jaan Krossi juures oli käinud Lennart Meri, kes kaebas, et ei tunne ühtegi noort, et ehk Kross teab mõnda. Kross seletanud, et tema tunneb ainukesena oma poega Eerikut. Et võib-olla poeg tunneb mõnda noort. Mind, Tiit Pruulit ja veel mõnda Eerik siis tundis ja nii läksime tööle Lennarti juurde Eesti Instituuti,” heietab Luik lugu 1989. aastast. “See oli alternatiivne välisministeerium - tänu Lennartile. Muidu leidus seal vaid kaks räämas tuba ja lagunenud toolid.”

Eesti Instituudi ajast on pärit teinegi oluline vanahärra Luige elus: tõlkija Henno Rajandi. “Kui tema oleks teisel ajal sündinud, oleks ta olnud välispoliitik, diplomaat,” räägib Luik ja nimetab Rajandit Eesti Henry Kissingeriks.

Kui Luik ise oleks teisel ajal sündinud, oleks ta tõenäoliselt valinud akadeemilise tee sarnaselt Rajandile: “Oleksin olnud kuskil ajalooinstituudi või keele ja kirjanduse instituudi putkas.”

“Eestis on see häda, et vana kooli inimesi on vähe, et 50 aastat on mitu põlvkonda kogemuste jagamisest ära lõiganud,” räägib Luik.

Perekonnatuttavast näitlejat Jüri Järvetit on Luik nimetanud lausa oma mentoriks. Järvet rääkis noorele inimesele oma teatriteest ja noormehele meeldis kuulata. Järveti innustusel läks Luik koguni lavaka sisseastumiskatsetele, aga Kalju Komissarov ei arvanud, et temast võiks hea lavastaja saada.

(Tudengiteatris Valhalla mängis noormees paar aastat hiljem Artur Adsonit ja sai suurepäraselt hakkama.)

Vanemad inimesed on Luige ümber olnud kogu elu, alates Jüri sündimise ajal mitte esimeses nooruses olnud ema, vähiarst Lilian Luigest. Jüri isa Juri Gavrilov oli samuti eakam mees ja tunnustatud arst.

Suurte otsuste tegija. Luik tunnistab, et ta imestab otse jõusaalist välja astunud juhte, kes teevad sealsamas hetkega teevad olulisi otsuseid. Luik peab õigemaks kaua kaaluda. Ta on kehv stressitaluja, ütlevad sõbrad, kes talle lähemale pääsevad. Luik võib isegi “kaduda”, telefonile mitte vastata.

“Temas on tundlikkust: hästi lihvitud koore all on üks hell säsi. Tal on eeldused olla jõuline erakonna liider, aga ehk ta tunneb ise, et on liialt tundlik,” räägib Rein Veidemann. “Sõjaratsu ta pole – ta on intellektuaal. Ja aus, väga aus.”

Jüri Luigest paistab vaid õige pisut välja, et talle jutt tema kehvast stressitaluvusest ei meeldi. “Olen nii noorelt nii paljudel stressi nõudvatel ametikohtadel olnud ja neist elusalt, tervelt ning rõõmsalt välja tulnud,” lausub ta.

“Ta on jonnakas,” iseloomustab Veidemann ja Jüri Luik on sellega nõus. “Viisakalt kangekaelne võin olla,” ütleb ja toob siingi näite NATOst: kuidas ta paari inimesega hakkas NATOst rääkima, kui teised neid hulluks pidasid.

Luik on kohati hoolimatult hajameelne ning sõbrad üldiselt ei loodagi, et tal sünnipäevad meeles on. Luik ise kinnitab, et suhetes sõpradega võib ta tõesti vahel kohtumiskellaaegadest mitte kinni pidada, kuid tähtsatel üritustel ta endale eales midagi niisugust ei luba.

Luik hakkab naerma, kui siinkohal Lennart Meri kuulsaid hilinemisi meelde tuletada. “Ei, seda minu puhul pole,” ning ütleb Meri kohta, et see on Eesti õnn, et niisugune mees siia sündinud on. Luike tundvad inimesed ütlevad, et ka tema enda sarnaseid sünnib sajandis vaid üksikuid.

Marju Lauristin unistab, et tema lemmikõpilasest saaks kunagi eesti rahva president.

Sõbrad viskavad nalja, et Luik ise sihib NATO peasekretäri tooli.

“Et selline ametikoht väikeriigi esindajale antakse, on äärmiselt vähetõenäoline,” ütleb Luik ega soostu ennustama, kui kõrgele ta võiks kunagi tõusta.

Veidemann arvab, et Luik kandideerib kindlasti Europarlamendi valimistel. Luik jääb seda kommenteerides sama kidakeelseks nagu on ta ka järgmistel Riigikogu valimistel kandideerimise suhtes.

Selle asemel ütleb ta, et Eesti suuruses ühiskonnas pole võimalik kogu aeg ülespoole liikuda. “Vahel on vaja liikuda kõrvale või alla ja minu jaoks pole kunagi olnud probleem, et jaanuaris olin kaitseminister ning novembris välisministeeriumi nõunik. Minu töö sisu, julgeoleku- ja välispoliitika on ikka sama, ainult vastutus erineb.”

Jüri Luik räägib pikalt sellest, kuidas inimesi ei tohi raisata ning inimesi tuleb kasutada kohal, kus neist enim kasu. Kui valitsus poleks otsustanud, et Eesti suurim NATO-asjatundja, kuid poliitilises opositsioonis olev Jüri Luik määratakse juhtima Eesti-NATO läbirääkimisi, oleks need mõtted tema enda kohta eriti täpsed.

Lipsuta ja kodune diplomaat. “Mul ei ole sellist formaati!” teatab Jüri Luik talle omase täpse sõnakasutusega, kui palume teda seekord pildi peale ilma lipsuta. Sõber Soidro oli veidi enne seda öelnud, et Luigele meeldib vägagi lipsuta käia.

Ajakirjanikud meenutavad samas legendidena üksikuid juhtumeid, mil Luik lipsuta avalikkuse ette ilmus. Rahva Häälest lasti üks fotograaf lausa lahti, kui ta delikaatsusest jättis Kadrioru lossi kõrvaluksel vaba aja rõivais Meri ja Luige pildistamata. See oli 1994. aastal.

Tegelikult oli nii, et 1991. aastal Meri juurde välisministeeriumisse “olulist projekti – Eesti Vabariiki” tegema läinud Luik, Mart Nutt, Tiit Pruuli ja veel mõned kandsid protestiks nõukoguliku riigiameti vastu kulunud teksaseid ja kampsuneid. Mart Nutt sai kuulsaks oranžide botikute ja rohelise kampsuniga. Luik piirdus tagasihoidlikuma kampsuniga.

1999. aasta kevadest on Jüri Luik abielus diplomaat Ruth Lausmaga, kes on Eestit esindanud nii Itaalias kui Prantsusmaal. Sõprade sõnul sai Jüri ja Ruthi sümpaatia alguse Meri presidendiks olemise algusest, kui Ruth Lausma presidendi kantseleis töötas. 1960. aastate elurajoonis Veskimetsas elab koos kahe diplomaadiga ka Ruthi teismeline poeg, kes suure osa elust koos emaga välismaal olnud ja koolis käinud..

Selles peres räägitakse lisaks tavalistele inglise, soome ja vene keelele, prantsuse ja itaalia ning vajadusel teisigi Lõuna-Euroopa keeli. Ja Jüri Luik asetab oma abikaasa inimeste hulka, kes teda elus palju mõjutanud ning palju õpetanud.