LEO KUNNAS: Eesti ei tohi muutuda suurriigi ideaalvastaseks

 (3)

Briti kindrali ja strateegi Fulleri kuulsat ütlust korrates on mõned poliitikud teinud sõjaväelastele etteheiteid, justkui valmistuksid nood alati eelmiseks sõjaks.

Kuid minevikus toimunut mõistmata ei ole vähemalt sõjanduses võimalik tulevikku prognoosida. Toimunud sõdu analüüsides võime jõuda tõele lähemale kui mingil muul meetodil. Maaväe arenguvajaduste ja perspektiivide hindamisel on selline lähenemine eriti tähtis. Moodustab ju maavägi sõja-aja kaitsejõudude lõviosa ning sõna otseses mõttes võtab enda kanda Eesti pinnal toimuva sõjalise konflikti kogu raskuse.

Meie Vabadussõjast ja Teisest maailmasõjast omandatud kogemusi ei tohiks alahinnata, nagu paraku sageli tehakse. Väärtuslikuks kogemuste allikaks on Nõukogude Liidu ja Venemaa tegevuse analüüs eri sõjalistes konfliktides ning sõdades väikeriikide ja -rahvaste vastu alates 1956. aasta Ungari ning 1968. aasta Tšehhoslovakkia sündmustest kuni Afganistani sõja, kahe Tšetšeenia sõja ja Venemaa-Gruusia sõjani välja.

Tegelikult on sõjakogemuste põhjal võimalik määratleda, milline ei tohiks olla ajalooliselt vaenuliku suurriigist naabri kõrval paikneva väikeriigi sõjaline riigikaitse või sõjaaja kaitsevägi. Pärast seda on juba ka tunduvalt lihtsam analüüsida, milline see peaks olema.

Võib teha olulise järelduse: õigupoolest on sõjalise riigikaitse üles-ehitamisel vaid üks saatuslik viga, mida peame vältima –, et me ise kas siis oma naiivsusest või teiste nõuandeid järgides muudame end suurriigi ideaalvastaseks. Kuidas me võiksime sellise saatusliku vea teha ning kuidas saaks seda eksimust vältida?

Samal teemal:

Suurim oht väikeriigi sõjalisele riigikaitsele seisneb juhtimissüsteemi liigses kontsentreerituses. Juhtimissüsteemi mahasurumine ja hävitamine on sõjakogemuste põhjal alati vaenlase esmane eesmärk. Kontsentreeritud juhtimissüsteemi on lihtne hävitada, nagu tõendas 1979. aastal Nõukogude vägede sissetung Afganistani.

Detsentraliseeritud juhtimissüsteemi eelis on, et seda on raske ja aeganõudev maha suruda, ammugi hävitada.

Kaitseringkondade tähtsus

Eesti on teatavasti jaotatud neljaks kaitseringkonnaks. Igaühel neist on oma ülesanded.

Põhja kaitseringkond hõlmab Tallinna linna ning Harju ja Rapla maakonda. Ringkonna põhiülesanne on hoida Suur-Tallinna ruumi oma valduses.

Kirde kaitseringkond hõlmab Ida- ja Lääne-Virumaad, Järvamaad ja Jõgevamaad ning selle põhiülesanded on kaitse- ja viivituslahingute pidamine ning sissitegevus oma vastutusalal.

Lõuna kaitseringkond on Võrumaa, Valgamaa, Põlvamaa ja Tartumaa ning selle ülesanded on samad mis Kirde kaitseringkonnal.

Pärnu-, Lääne- ja Saaremaad hõlmava Lääne kaitseringkonna põhiülesanne on hoida lahti maismaaühendus meie liitlastega.

Kui 1. jalaväebrigaadi ning selle juhtimis- ja sidealaste võimete vajalikkuses pole keegi kahelnud, siis kaitseringkondade ja nende juhtimisvõime loomise vastu ei ole olnud mitte ainult kaitseministeeriumi tippametnikud, vaid vastaseid on olnud ka poliitikute hulgas. Säärane käitumine on pidurdanud kaitseringkondade arengut. Veel möödunud suvel tegi Reformierakond ettepaneku jätta kaitseringkonnad kaitseväe korralduse seadusest välja, mis sisuliselt oleks tähendanud nende likvideerimist. Meie idanaabril olnuks kahtlemata põhjust selle üle rõõmustada.

Esmase iseseisva kaitsevõime loomine ei ole ilma detsentraliseeritud juhtimissüsteemita võimalik. Kaitseringkondade osatähtsust suurendab asjaolu, et ringkonnastaabid peavad kriisi- ja sõjaajal juhtima ka oma vastutusalas paiknevaid kaitseliidu sõjaaja malevaid.

Kaitseringkondade staapide väljaarendamisel ning nende varustamisel nüüdisaegsete juhtimis- ja sidevahenditega on maaväe ja kaitseliidu sõjaaja juhtimise edukuse seisukohast võtmetähtus.

50 000-mehelised sõjaaja kaitsejõud

Teine oht seisneb selles, et sõjalise agressiooni tõrjumiseks liiga väike sõjaaja kaitsevägi purustatakse tõenäoliselt enne, kui konfliktieelse status quo taastamiseks vajalik liitlasvägede kontingent Eestisse jõuab. Ka puuduks säärasel kaitseväel heidutusefekt, tõkestamaks potentsiaalseid agressiivseid kavatsusi.

Loe veel

Esmase iseseisva kaitsevõime olemasolu on liitlasvägede kohalejõudmiseks vältimatu ning loob selleks sõjalised eeldused. Seetõttu ei ole esmast iseseisvat kaitsevõimet mõtet vastandada NATO kollektiivkaitsele (seda on esmase iseseisva kaitsevõime vastased tihti teinud).

Alla 30-päevase ajaga ei ole sõjalise murrangu saavutamiseks vajaliku liitlasvägede kontingendi kohalejõudmine reaalne, sest USA väed on hõivatud kahes sõjas ning meie Euroopa liitlased on redutseerinud oma relvajõude piirini, mil juba üks NATO pikaajaline sõjaline operatsioon – Afganistani sõda – valmistab raskusi. Ka tuleb arvestada meie geograafilist asukohta ning logistilisi ja tehnilisi probleeme.

Juhul kui USA astub veel ühte sõjalisse konflikti, väheneb vägede saadavus veelgi. NATO kiirreageerimisjõududega (NRF) oleks enne Afganistani sõja lõppu ennatlik arvestada, sest neid, nagu näitab senine kogemus, ei suudeta praegust käimas olevate operatsioonide mahtu silmas pidades lahinguvõimelisteks komplekteerida. Ka on tegu liiga väikese üksusega (maaväe osas vaid brigaadi lahingugrupp), et sõjatandril toimuvat otsustavalt mõjutada.  

Meie idanaabri sõjajõudude hindamisel tuleb arvestada Leningradi sõjaväeringkonna alalise valmiduse üksustega ning koondüksustega õhudessantvägede eri väeosadest. Samuti on võimalik Moskva sõjaväeringkonna alalises valmiduses olevaid tanki- ja motolaskurüksusi suhteliselt kiiresti raudteed mööda kohale toimetada.

Ka tuleb arvesse võtta asjaolu, et meie lõunanaabril Lätil puuduvad sõjaaja kaitsejõud ning Leedus lakkavad need praeguste plaanide kohaselt peagi olemast. Seega muudavad meie naabrid ennast ise Gruusia kombel suurriigi ideaalvastaseks.

Kõigest eelöeldust järeldub, et Eesti vajab umbes 50 000-mehelisi sõjaaja kaitsejõude. Üldotstarbelised üksused ehk maaväe osa peaks sellest moodustama umbes 30 000 meest ning maakaitseüksused üle-jäänu, välja arvatud õhu- ja merevägi, kelle väikesearvuline rahu- ja sõjaaja koosseis oleks suhteliselt sarnane ega kasvaks mitmekordseks.

Kuna kaitseliidul on praegu umbes 10 000 liiget, kellest kõik pole võitlusvõimelised, peab maavägi paratamatult komplekteerima ka puudujääva osa maakaitseüksusi.

Võitlevate üksuste kriitiline miinimum on 16 lahingupataljoni – vähemalt neli pataljoni 1. jalaväebrigaadis ning kolm igas kaitseringkonnas. Väiksema väekontingendiga ei oleks võimalik edukalt pidada kaitse- ja viivituslahinguid vastase kahel põhilisel pealetungisuunal ning maavägi oleks sunnitud piirduma üksnes Suur-Tallinna ruumi kaitsmisega.

20 lahingupataljoni (neli jalaväebrigaadis ja igas kaitseringkonnas koos lahingutoetus- ja logistikaük-sustega) tagaksid elementaarse reservi juhuks, kui võitlevad üksused hakkaksid verest tühjaks jooksma ja võitlusvõimetuks muutuma ning neid oleks vaja välja vahetada.  

16–20 lahinguüksusest võimaldaksid meie piiratud ressursid moodustada ühe tankipataljoni ning üks-kaks mehhaniseeritud jalaväepataljoni.

Tanki- ja mehhaniseeritud jala-väeüksusi on vaja taktikalise vastupealetungilahingu võime tagamiseks, mis on tavapärase lahingutegevuse puhul vältimatu. Ilma tavapärase lahingutegevuseta ehk tavalise kaitse-, viivitus-, ja pealetungilahinguta pole võimalik hoida enda käes kas või osa riigi territooriumist, võtmepiirkondadest rääkimata.

Tavatu lahingutegevus ehk sissi-sõda on oluline nüüdisaegse sõjapidamise komponent ning Eesti sõjalises kaitses väga tähtis. Kuid ainult sissitegevusega ei ole võimalik liitlasvägede saabumiseni vastu pidada. Sissisõda oleks Eestis kui NATO-riigis tõhus, kui see toetaks tavapärast lahingutegevust ehk meie jõupingutusi riigi võtmepiirkondade enda käes hoidmiseks.

Tankiüksuse eeldused

Tankipataljoni moodustamine on võimalik vaid teatud tingimustel: esiteks siis, kui tankid ja üksuse muu varustus õnnestuks hankida ”poliitilise sõbrahinnaga”, ning teiseks kui saaks sõlmida pikaajalised kokkulepped mõne naaberriigiga tankide kolmanda liini hoolduse tegemiseks. Kui need tingimused pole täidetud, väljuks tankipataljoni moodustamine ja ülalpidamine meie ressursiraamistikust. Ka eeldab tankiüksuse olemasolu tugevamat õhutõrjet ning võimet tankiüksuse manöövrit pioneeritegevusega toetada ehk mobiilset sillavõimet.

Mehhaniseeritud jalaväepataljonil jalaväe lahingumasinatega oleks omakorda mõtet ainult koos tankiüksusega. Sel juhul moodustaksid need kaks üksust taktikalise vastupealetungilahingu pidamiseks vajaliku ühtse terviku. See eeldaks, et soomukeid ei varustataks mitte 25–30 mm, vaid vähemalt 40 mm tornikahuritega. Siis oleksid need võimelised osalema mehhaniseeritud lahingutegevuses, samuti võitlema avatud maastikul koos tankidega.

Muud üksused, see tähendab veoautodel liikuvad jalaväepataljonid, peaksid võitlema ning saavad võidelda ainult jalastunult kinnisel või poolkinnisel maastikul – metsas, võsastikes või asulates. Kergejalaväeüksustega avatud maastikul vastase tanki- või motolaskurüksustele vastu astumist peaks iga hinna eest vältima.

Jalaväe lahingumasinatega varustatud üksused oleksid ilma tankide toetuseta sisuliselt veoautodel jalaväega samas seisus, s.t peaksid lüüa-saamise vältimiseks samuti võitlema jalgsi. Ühtlasi suudaks tankipataljon võidelda ka ainult koos kergejala-väega.

Paari jalaväepataljoni tarbeks soomustatud veoautodest ligikaudu kümme korda kallimate soomukite hankimine ei annaks lahingulist efekti, sest need üksused ei saaks mehhaniseeritult võidelda. Suur kulu tooks vähe kasu ning lõikaks ressursid ära lahinguvõime tõstmiseks palju olulisematelt ettevõtmistelt.

Mõistlikum oleks varustada hoopiski suur hulk jalaväepataljone soomustatud veoautodega. See tagaks isikkoosseisu parema kaitstuse õhuründe- ja kaartulerelvade tule eest motoriseeritud rännakutel, kus säärased üksused on kõige haavatavamad.

Jalaväe võitlusvõime parandamine

Jalaväepataljonid vajavad moderniseerimist ja varustuse täiendamist mitmes olulises valdkonnas. Kõigepealt on vaja viia kõik üksused juhtimis- ja sidevahenditega varustatuse poolest 1. jalaväebrigaadi pataljonidega samale tasemele.

Jalaväe üldise võitlusvõime parandamiseks on tähtis järk-järgult täiendada sõdurite isiklikku varustust, hankida kõigile üksustele öövaatlusseadmed ning moderniseerida käsirelvade sihtimisseadmed (paigaldada relvadele punatäppsihikud, mis võimaldavad relvade efektiivset kasutamist hämaral ajal, täpsuslaskuritele hankida juurde optikat).

Seniseid käsirelvi ei oleks mõistlik välja vahetada enne järgmise kümnendi lõppu, sest nende konstruktsioonis või tõhususes ei ole vahepeal toimunud põhimõttelisi muutusi. Sihtimisseadmete moderniseerimine oleks lähema kümne aasta jooksul lahinguvõime tõstmise seisukohast palju olulisem.

Tankitõrjevõime arendamine moodustab jalaväe lahinguvõime tõstmisest väga olulise osa.

Meil puuduvad tanki põhja läbistavad ning veokivastased suundmiinid. Neid on vaja hankida.

Jaotaseme tankitõrje oleks vaja lähemal ajal moderniseerida ning ühtlustada kõigis üldotstarbelistes ja maakaitseüksustes. Parim lahendus selleks oleks hankida ühekordseid tankitõrjelaske, mida iga võitleja saaks vajaduse korral kasutada.

Rühmataseme tankitõrje on hea. Vaja on täiendada laskemoonavarusid.

Kõik meie jalaväepataljonid on varustatud juhitavate keskmaa tankitõrje-raketikompleksidega ning laskemoona on piisavalt. Kuid järgmise kümnendi teisel poolel vajab pataljonitaseme tankitõrje uuendamist, sest nii relvasüsteemide kui ka laskemoona kasutusiga läheneb lõpule.

Iga jalaväepataljon vajab vähemalt kuus kuni kaheksa keskmaa tankitõrje-raketikompleksi ning piisaval hulgal laskemoona. Seepärast oleks tegemist meie jalaväe võitlusvõime seisukohast kõige mahukama ja olulisema hankega, mille maksumus ulatuks praegustes hindades miljardi kuni poolteise miljardi kroonini.

Terviklik tulesüsteem

Kolmas oht väikeriigi riigikaitsesüsteemile seisneb selles, et poliitilise tahte või ressursside puudumise või ka ebaprofessionaalse planeerimise tagajärjel võivad sõjaaja kaitsejõudude ülesehitusse jääda nii suured võimetelüngad, et maaväe üksuste terviklikku tulesüsteemi ei moodustu. See põhjustaks olukorra, kus tavapärast lahingutegevust (kaitse-, viivitus- ja pealetungilahingut) ei oleks võimalik edukalt pidada.

Mõlemas Tšetšeenia sõjas suutsid tšetšeenid viivitus- ja kaitselahinguid pidada seni, kuni püsis terviklik tulesüsteem (jalavägi koos tankitõrjevahenditega, kaartuletoetus), pioneeritoetus (kindlustamine ja tõkestamine, sealhulgas mineerimine) ja õhutõrje. Kui tulesüsteem lakkas olemast, olid tšetšeenid sunnitud üle minema sissitegevusele.

Tervikliku tulesüsteemi seisukohast on hädasti vaja arendada kõiki maaväe relvaliike proportsionaalselt.

Jalaväe kaartulevõime on meil olemas nii kompanii (81 mm miinipildujad) kui ka pataljoni tasandil (120 mm miinipildujad). Kuid 81 mm miinipildujaid pole piisavalt. Neid on vaja hankida kõigile sõjaaja kaitsejõududele. Samuti on vaja moderniseerida tulejuhtimissüsteem ja -vahendid ning täiendada laskemoonavarusid.

Järgmine samm jalaväe kaartulevõime arendamisel võiks põhimõtteliselt olla soomukitel paiknevate automaatmiinipildujate hankimine. Nende eeliseks on soomuskaitse ning kiire tuleavamise ja eemaldumise võimalus. Jalaväepataljon vajaks minimaalselt kolm sellist relvasüsteemi, kuigi need on suhteliselt kallid (praegustes hindades 50–60 miljonit krooni). Seega ei mahuks kõiki jalaväeüksusi hõlmav moderniseerimisprogramm meie ressursiraamistikku.

Meie suurtükivägi vajab täiendamist nii hulga kui ka kvaliteedi poolest. Kriitiline kaartulevõime miinimum, millest allpool pole tavapärase lahingupidamise võimest võimalik üldse rääkida, on kolm suurtüki-väegruppi (pataljoni). Kui 155 mm haubitsatega varustatud 1. jalaväe-brigaadi suurtükiväegrupile lisandub veel kaks Soomest hangitavate 122 mm haubitsatega varustatud üksust, on hädapärane miinimum kvantiteedi poolest saavutatud.

Parema kvaliteedi saavutamiseks vajavad kõik need üksused tulejuhtimissüsteemi ja -vahendite moderniseerimist ning laskemoonavarude täiendamist.

Edukas tavapärase lahingu pidamise võime eeldab aga viit suur-tükiväeüksust (üks suurtükiväe-grupp 1. jalaväebrigaadis ning igas kaitseringkonnas). Kui ressursside vähesuse tõttu on valida, kas luua veel kaks suurtükiväegruppi samade 122 mm haubitsatega “poliitilise sõbrahinna” eest koos modernse tulejuhtimissüsteemi ning piisava laskemoonavaru lisamisega või varustada paar-kolm jalaväepataljoni soomukitel paiknevate automaatmiinipildujatega, siis tuleks eelistada esimest varianti.

Tasub meeles pidada, et kui meil on liiga vähe kaartuleüksusi vastase ülekaalukate suurtükiväeüksustega tulevõitlusse astumiseks, kontsentreeritakse kogu tuli meie jalaväe vastu. See muudaks viivitus- või kaitselahingu pidamise väga raskeks.

Reaktiivsuurtükiväel on kaks suurt probleemi: vähene tabamistäpsus ning suur laskemoonakulu lahingus. Need asjaolud ei välista põhimõtteliselt aktiivsuurtükiväe üksuse moodustamist, kuid sellel ei ole mõtet enne, kui igas kaitseringkonnas on suurtükiväeüksus, jala-väepataljonide tarbeks on hangitud soomukitel paiknevad automaatmiinipildujad ning moderniseeritud kogu tulejuhtimissüsteem.

Õhutõrjevõime täiendamine

Õhutõrje areng on jõudnud niikaugele, et on alanud lähimaa-õhutõrjeraketisüsteemi tarned ning relvasüsteemi rakendamine 1. jala-väebrigaadi õhutõrjedivisjonis (pataljonis). Süsteemi kuuluvad mobiilne lähimaaradar, tulejuhtimissüs-teem ning relvasüsteem. Süsteemiga integreeritakse ka üksuse 23 mm õhutõrjepatareid.

Järgmine arenguetapp peaks olema mobiilse keskmaaradari hankimine ning veel ühe lähimaa-õhutõrjeraketisüsteemiga varustatud õhutõrjedivisjoni loomine järgmisel kümnendil. Kui arvesse võtta ka laskemoona täiendamise vajadust, oleks tegemist praegustes hindades umbes poolteise miljardi krooni suuruse hankega.

Ka see õhutõrjevõime täiendamine kataks vaid lähiõhutõrje miinimumvajaduse. Efektiivne lähiõhutõrje eeldaks õhutõrjeraketisüsteemidega varustatud üksust igas kaitseringkonnas. Kuna modernseid ja tõhusaid lähimaa õhutõrje-relvasüsteeme pole võimalik ”poliitilise sõbrahinnaga” hankida, peaksid kolm  kaitseringkonda ressursi vähesuse tõttu ikkagi leppima vaid 23 mm mürskõhutõrje üksustega, mis ei tagaks neile küllaldast kaitset vastase lahingukopterite ja madalalt lendavate ründelennukite eest.

Jalaväeüksuste lähiõhutõrjerelvana ei saa alahinnata ka 12,7 mm õhutõrjekuulipildujate tähtsust. Neid saab paigutada nii soomukitele kui ka soomustatud veoautodele ning massilise kasutamise korral kujutavad need vastase lahingukopteritele märkimisväärset ohtu. Need on vaja hankida kõigile jalaväe-üksustele.

Ottawa konventsiooniga ühinemine oli viga

Jalaväe pioneeritegevuse võime seisukohast oli Eesti ühinemine jalaväemiine keelustava Ottawa konventsiooniga viga. Venemaa ei ole sellega ühinenud. Muide, ka Soome pole Ottawa konventsiooniga ühinenud. Eesti peaks oma ühinemise konventsiooniga peatama seniks, kuni Venemaa pole sellega liitunud. Ühinemise tagajärjel oleme loobunud viivitus- ja kaitselahingus ning sissitegevuses väga olulistest jala-väemiinidest ning meil puuduvad ressursid alternatiivsete, palju kordi kallimate relvasüsteemide hankimiseks. Tervikliku tulesüsteemi loomiseks on jalaväemiinide hankimine aga vältimatu. Küsimus on vaid selles, kas need peaksid olema Ottawa konventsiooniga lubatud kallimad juhitavad või keelatud ja odavad juhitamatud miinid.

Jalaväe pioneeritoetuse teine oluline puudus seisneb selles, et Eestis pole organiseeritud välikindlustamiseks vajalike betoonist ning muudest materjalidest elementide ja detailide tootmist kriisi- ja sõjaajal. Eestis on olemas heal tasemel ehitusmaterjalitööstus, mis suudaks selle ülesandega suuremate raskusteta toime tulla. Ülesanne kuulub totaalkaitse valdkonda. Tulenevalt juhtimise ja vastutuse määratlematusest selles valdkonnas on see üks paljudest totaalkaitse alal täitmata ülesannetest.

Puudus tuleb kõrvaldada totaalkaitse üldisest seisust olenemata.

Lisaks 1. jalaväebrigaadile vajab iga kaitseringkond pioneeriüksust, kelle peamine ülesanne seisneks võitlevate üksuste pioneeritegevusega toetamises, eelkõige tõkkesõlmede ja välikindlustuste rajamises. Need üksused tuleb moodustada.

Meie tsiviilehituses on piisavalt tehnikat, mida sõjaaja pioneeriüksused vajaksid. Pioneeritegevuse võime arendamisel poleks vaja niivõrd kalleid hankeid, kuivõrd tsiviilsektori ressursside kaasamist kriisi- ja sõjaajal.

Meie lahingupidamise operatiiv-taktikaline kontseptsioon ei saa rajaneda sellel, et püüaksime oma veoautojalaväe ja järelveetava suurtükiväega vastase tanki- ja motolaskurüksustega võidu manööverdada. Sel juhul meie üksused purustataks või leiaksime end väga kiiresti Haapsalu ja Pärnu alt.

Peame kasutama oma maastiku eeliseid ning tõkestama vastase edasitungi meile soodsatel positsioonidel. Ilma pioneerialase toetuseta oleks seda raske teha.

Taktikalise luure arendamisel ning 1. jalaväebrigaadi ja kaitseringkondade luureüksuste varustamisel tuleks prioriteediks seada maavaatlussensorite hankimine. See suurendaks oluliselt meie taktikalise luure võimet.

Pikamaa-tankitõrje vajab järgmisel kümnendil samuti moderniseerimist ning relvasüsteemid väljavahetamist.

Maaväe üksuste toimiva logistilise toetuse väljaarendamiseks on vältimatult vaja edasi arendada juba olemasolevat tsentraalse logistilise tagamise süsteemi. Lisaks 1. jala-väebrigaadile tuleb iga kaitseringkonna tarbeks järk-järgult ette valmistada oma sõjaaja logistikapataljon. Üksus peab suutma täita kõiki tagalatoetuse funktsioone alates laskemoona juurdeveost kuni haavatute evakueerimise ja surnute matmiseni. Selleks tuleks analoogselt pioneeriteenistusega kasutada palju tsiviilühiskonna objekte, ressursse ja võimeid alates haiglatest kuni autoremonditöökodade ja transpordiettevõteteni.

Üheks Gruusia üksuste võitlusvõime kiire languse põhjuseks Venemaa–Gruusia sõjas võib pidada logistilise toetuse nõrkust. Seda viga ei ole mõistlik korrata.

Logistikaüksuste olemasolu tagab meile võime mobiliseerida kaitsevägi  tõrgeteta, alustada sõjaliste operatsioonide toetamist, võtta vastu välisabi või toetada tsiviilühiskonda kriiside ja hädaolukordade ajal.

Nõrga ja ühekülgse ettevalmistuse oht

Neljas suurriigi ideaalvastaseks muutumise oht varitseb sõjaaja kaitsejõudude nõrgas või ühekülgses ettevalmistuses. Kuna on raske pädevalt ennustada, milliseks võib kujuneda Eesti pinnal puhkev sõjaline konflikt, oleksime heas seisukorras, kui sõjaaja kaitsevägi oleks ette valmistatud kõigi lahinguliikide (viivitus-, kaitse-, ja pealetungilahingu) pidamiseks ning vajaduse korral üleminekuks sissitegevusele. Maaväes on ülimalt oluline, et õppustel harjutataks piisavalt eri relvaliikide koostööd. Ka seda on Venemaa– Gruusia sõda veel kord tõestanud.

Nende eesmärkide saavutamiseks on lõpuks vaja ometi kord jõuda niikaugele, et keskpolügooni ning maaväe väeosade lähiharjutusalade vaidlusküsimused saaksid lahendatud ning keskpolügoon ja harjutus-alad välja ehitatud.

Mitme Ida-Euroopa riigi relvajõudude ettevalmistus on viimasel ajal põhiliselt keskendunud rahutagamisele ja intensiivse sõjalise konflikti järgsetele stabiliseerimisoperatsioonidele. Teeksime suure vea, kui sellest eeskuju võtaksime.

Viies, aga kaugeltki mitte viimane ega vähem tähtis oht peitub selles, et me ise loome olukorra, kus kodanike kaitsetahe ja võitlusmoraal ei saa tekkida, jääb nõrgaks või hääbub. Sel juhul kaitsejõudude mobilisatsioon ebaõnnestuks, sõltumata meie sõjalis-tehnilisest valmisolekust, või siis langeks kaitseväe võitlusmoraal järsult lahingutegevuse käigus, nii et terved üksused demoraliseeruksid ja muutuksid võitlusvõimetuks.

Juba Napoleon on väitnud, et moraali suhe füüsisesse on kolme suhe ühte. On terve hulk tegureid – näiteks hea väljaõpe, arukas juhtimine ning isikkoosseisu õiglane kohtlemine –, millega kaitsevägi saab kaadrikaitseväelaste ja reserv-väelaste moraali mõjutada.

Aga on olemas ka kaks väga olulist kaitsetahet ja võitlusmoraali mõjutavat tegurit, mis jäävad väljapoole kaitseväe mõjuulatust ning sõltuvad esmajoones meie ühiskonna arengutest.

Kas kodanikud tajuvad, et riik, kus nad elavad, väärib tema eest oma elu kaalule panemist? Kas riigist võõrandumine, majanduslik, sotsiaalne ja rahvuslik ebavõrdsus ei lõhesta meie ühiskonda? Kas riik ise suudab mõjutada ja reguleerida ühiskonnas toimuvaid protsesse?

Vastuseid neile küsimustele võib määratleda kodanike lojaalsusena riigile ja kodanikkonna ühtsusena või nende mõlema puudumisena. Vastustest, mille iga sõjaaja ametikohaga kodanik oma hinges neile küsimustele annab, oleneb, kas ta ilmub sõjalise valmisoleku tõstmise või mobilisatsiooni korral kaitseväeteenistusse ja hakkab sõdima või mitte.

Valikulise riigikaitse probleem

Veel üks oluline küsimus, mis igal ajateenistuse läbi teinud ja sõjaaja ametikohale määratud reservväelasel paratamatult tekib ning sõjaajal eriti teravalt esile kerkib, on: miks mina pean võitlema ja eluga riskima, kui minu eakaaslased Jaan, Jüri ja Andrei ei pea seda tegema?

Kui agressiivse suurriigi naabruses paiknev väikeriik ehitab üles sõjalise riigikaitsesüsteemi, kuhu on valikuliselt kaasatud vaid osa võitlusvõimelistest meeskodanikest, on säärasesse süsteemi isikkoosseisu demoraliseerumise oht a priori sisse programmeeritud.

Vaid väikest osa meeskodanikest hõlmav riigikaitsesüsteem võib olla tõhus väikeste ja nõrkade vastaste vastu või võõrsil sõdimiseks, kuid mitte suurriigi agressiooni tõkestamiseks. Venemaa–Gruusia sõda on seda väidet veel kord kinnitanud. Säärasel süsteemil puudub usutavus, mis on kaitsetahte kasvatamisel kõige olulisem.

Kui Vabadussõja ajal oleks meie riigikaitse piirdunud üksnes mõne tuhande vabatahtlikuga, oleks metsavendade liikumine Eesti Nõukogude Vabariigi pinnal aset leidnud küll kaks aastakümmet varem, aga Eesti Vabariiki ei oleks olemas.

Sõjaaja kaitsejõudude suurendamine 50 000 meheni eeldaks nagunii kõigi vaimselt ja füüsiliselt tervete kutsealuste ajateenistusse kutsumist, ning valikulise riigikaitse probleem lakkaks ajapikku olemast.

Ajateenistusse kutsutavate arvu suurendamise eeltingimus on kasarmupinna, olme- ja väljaõpperajatiste ehitamine. Esimeses järjekorras on vaja Tallinna piirkonna väeosadele rajada uus linnak, millest kujuneks ka Põhja kaitseringkonna baasväeosa. Seejärel on vältimatu Lääne-Eestisse uue väeosa rajamine, sest pärast Pärnu üksik-jalaväepataljoni sulgemist puudub Lääne kaitseringkonnal oma baasväeosa.

Arvestades meie rahvamajanduse tööjõuvajadust, tihedat konkurentsi tööjõuturul ning tööjõu vaba liikumist Euroopa Liidus, ei ole tõepärane loota, et kaitseväe, sealhulgas maaväe rahuaja kaadrikoosseisu võiks oluliselt suurendada.

Sellest tulenevalt on kaitsejõudude sõjaaja koosseisu suurendamiseks vaja mehitada osa praegu kaadrikaitseväelastega komplekteeritud sõjaaja ametikohti reservväelastega. See eeldab rohkem ja intensiivsemaid reservväelaste õppekogunemisi ja eraldi täiendusõpet teatud ametikohtadele sobimiseks.

Kokkuvõtteks: meie maaväe edukaks arenguks on vaja esmajoones vältida muutumist suurriigi ideaalvastaseks. Peame arendama detsentraliseeritud juhtimissüsteemi, suurendama sõjaaja koosseisu, likvideerima olulised võimetelüngad, olema ette valmistatud igat liiki lahingute pidamiseks (kaitse-, viivitus- ja pealetungilahinguks) ja sissitegevuseks ning tegema kõik endast oleneva, et meie kaitsetahe ja võitlusmoraal püsiks tugev.

Kaitsetahte ja võitlusmoraali jaoks on järgneval aastakümnel meie ühiskonnas toimuvad arengud otsustava tähtsusega. Kui praegu domineerivad õhukese riigi ja valikulise riigikaitse ideed hüljatakse, tekib lootus, et suudame tõesti üles ehitada riigikaitse, mis tagab meile usutava sõjalise kohaloleku ning heidutuse.

Ei ole mõtet tekitada oma suurriigist naabris kiusatust end ise tema ideaalvastaseks muutes.