Paar päeva enne sünnitust käis Airi aga arsti juures, sest tundis, et kõik ei ole päris korras. Tohter uuris olukorda ja ütleski, et järgmist visiiti Airil tema juures ilmselt ei tule. “Alguses ehmatasin õudselt ära,” räägib noor ema. “Veel teisipäeval (13. veebruaril, laps sündis kolmapäeval 14. veebruaril - A.M) võtsin asja naljaga, et mingi laps küll sündima ei hakka.”

Luuleesinemise asemel sünnitusele

Kolmapäeva hommikul 7-8 ajal toimetas Contra aga naise kollaste seintega üüritoast haiglasse. Esimese lapse ilmaletulekut jäi isa Contra ka ise jälgima, kuigi samal päeval ootas Pärnus ammu kokkulepitud luuleesinemine.

“Ega ta palju lihtsam olnud kui Tartu maraton,” kommenteerib Contra kaks nädalat pärast katsumust ja puhkeb naerma. Samas nendib ta, et kavatses kindlalt sünnituse juures viibida ja hirmu ei tundnud. “Ehmatas ainult see,” teatab luulemees, “et ta nii järsku tuli.”

Tartu maratonil käis Contra täitsa päriselt, sõitis 63 kilomeetrit ajaga 6:53.59,9.

Airi üritab nutta tihkuvale Herbertile pakkuda lutti, millesse beebi suhtub skepsisega. Noor emme kinnitab, et temalegi kujunes sünnitus oodatust hirmsamaks. “Ikka valus oli,” tunnistab Airi. Kokku jäid Herbert ja Airi haiglasse nelja päeva asemel viieks, sest beebi nahk kippus kollaseks tõmbuma. Midagi tavapäratut see aga endast ei kujutanud.

Esimesena tuli pisipoissi vaatama emme 15aastane õde. “Ta oli Tartusse pidu panema tulnud,” seletab mulgi päritolu Airi naerdes.

Kuigi Herbert saabus Konnula perre oodatust varem, oli Airi jõudnud vajalikud tekid-jakid valmis õmmelda või osta. “Head inimesed kinkisid veel üht-teist juurde,” räägib ta. Seina ääres seisvad heledast puust pulkvoodi ja kummut olid ka just Herbertile meisterdatud. Voodit katab Airi kootud kirju tekk.

Mõne nädalaga on Herbert jõudnud näha palju rohkemat kui arvukate potililledega tuba. Kuigi vanemad tunnistavad, et vankrit on raske kolmandale korrusele tassida, käivad nad pisipoisiga iga päev jalutamas.

“Siiani on vedanud, kui olen Herbertiga üksi koju jäänud,” seletab Contra. “Poiss on maganud. Täna aga (1. märtsil - A.M.) olin pojaga üksi kodus tund aega ja ta ei jäänudki sel ajal magama.” Aga kõik laabus.

“Herbert ütleb, kui õde-venda tahab.”

Herbert on üldse rahulik laps, häält teeb vähe. Vaid esimesel ööl haiglas nuttis rohkem. Kui aga nüüd tihkuma hakkab, siis enamasti nii tasa, et äratab ainult ema.

Vanemaid on Herbert üllatanud muulgi moel. “Et ta nii ilus on,” seletab Airi. “Mõtlesime, et on punane ja krimpsus, aga nii asjalik nägu oli peas.”

Airi ja Margus tutvusid mõne aasta eest Tartus ühise tuttava kaudu. Nad seletavad, et plaanisidki esimese lapse just praeguseks. Airil tuleb veel Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas mõned ainepunktid koguda, kuid ta loodab suveks kooliga ühele poole saada.

Teise lapsega lubab Konnula pere mõne aasta oodata. “Siis, kui Herbert ütleb,” kinnitab Contra naerdes, “et tahab vennakest või õekest, siis muretseme.”

Mis sai kõige lapseõnne kõrval aga luuleüritusest Pärnus, kuhu Contral sünnitusmaja pärast minemata jäi? “Neil oli seal Pärnus selline tiim taga,” seletab Contra, “et küllap nad midagi ikka välja mõtlesid.” Ja värske isaga pidasid luulehuvilised ka mobiilikõne maha.

Anu Mõistlik