Perearst hoiab patsiendi tervist

Vanim patsient on 97-aastane, noorim vastsündinud tita

Perearstid Tiina Kõressaar ja Svea Rosenthal seadsid oma vastuvõtukabineti sisse Järve haiglas. Alles sellest aastast perearstileiba maitsvad arstid on vabadusega rahul, kui väike ebakindlustunne tuleviku ees välja arvata.

Perearst Svea Rosenthali juures on parajasti isa kuueaastase tütrega. Kristiinal tuleks pärast keskkõrvapõletikku mandlid ära lõigata ja kõrvakilesse ‰unt panna. Tartu ja Tallinna kõrvaarstid arvavad aga asjast erinevalt ning isa on segaduses, keda kuulata. Svea Rosenthal soovitab teha nii, nagu peab õigeks Kristiinat kõige kauem uurinud kõrvaarst.

Jutt hakkab otsa saama, aga siis läheb väike Kristiina tasakesi isa juurde ja sosistab talle midagi kõrva. ”Tal on vill ka huule all,” tuleb nüüd isale meelde. ”Selline võib vigastusest või viirusest ikka tulla,” rahustab Svea Rosenthal pärast villi uurimist.

Kristiina isa ütleb, et just lapsega on perearsti juures parem käia. ”Meditsiinilisest küljest ei oska ma hinnata, aga jaoskonnaarstil oli lapsi rohkem ja aega vähem. Perearstiga on suhtlemine vahetum.”

Arvuti on unistus

Tiina Kõressaar on ühispraksise teine kandev jõud. ”Koorem on küll kasvanud,” tunnistab ta. Enam ei saa haiget vaadata kitsa eriala vaatevinklist, vaid tuleb anda esmatasandi abi niipalju kui võimalik. Eriti suurt vastutust tunneb ta laste ravimise ees, sest seni polnud tal lastearstina töötamise kogemust. ”Esimese kõrvapõletiku või viiruse ravime muidugi ära. Aga kui on väiksemgi kahtlus, et haigus on tõsisem, saadame lapse lastearsti juurde,” ütleb Kõressaar.

Kõrvapõletikuga tulevad Järve haigla perearstid toime, ehkki kabinetis pole moodsat otoskoopi, mis seisab perearstipraksise minimaalse varustuse nimekirjas. ”1998. aasta jooksul on see standard saavutatav, sest suures osas on vajalikud töövahendid tegelikkuses Eesti perearstidel olemas,” kinnitab perearsti tööjuhend.

Doktor Kõressaar ja Rosenthal vaatavad patsientide kõrvu tavalise peegliga, nagu on tohtrid teinud aastakümneid. ”Ei näe võimalustki otoskoopi muretseda,” märgib Tiina Kõressaar. Kolme aasta jooksul peaksid perearstid hakkama haigekassale andma teavet ainult arvuti vahendusel, aga ka arvuti ostmine on praegu vaid unistus.

Perearst saab iga ”pea” pealt 15 krooni kuus ehk 180 krooni aastas. Kui juhtub, et on vaja patsiendile teha näpuvere analüüs, peab perearst sellestsamast rahast tasuma haigekassale 31 krooni. ”Ehkki, kui uuringut on vaja teha, siis see ka tehakse,” kinnitab Svea Rosenthal. 200 krooni eest aastas peaks perearsti patsient saama ennetavaid terviseuuringuid, aga selleks pole raha praegu üldse eraldatud.

Mida vähem patsiente haigeks jääb, seda kasulikum perearstile. ”Kui vähemasti pooled meie patsientidest ei jää aasta jooksul haigeks, peaksime omadega välja tulema,” arvestab Tiina Kõressaar.

Välja tullakse küll, aga arenemiseks raha ei jätku. Lisaks pearahale saavad perearstid nn baasraha 5000 krooni kuus, kuid see kulub ära üüriks, retseptiblankettide ostmiseks ja kommunaalkuludeks.

Pangalaenu ka võtta ei julge, sest perearstileping kehtib ainult aasta lõpuni. ”Sellepärast ongi katsejänese tunne,” tunnistab Kõressaar.

Valmis aitama ka südaöösel

Vaatamata katsejänese tundele ei vahetaks nad oma praksist enam endise töö vastu välja. ”Meie jaoks on praegu põnev aeg, saame kõike oma käe järgi sättida ja teha ettepanekuid perearstisüsteemi parandamiseks,” leiab Svea Rosenthal.

Nende kõige vanem patsient on 97-aastane, kõige noorem sai just sünnitusmajast koju. Tiina Kõressaar ütleb, et esimese kolme kuu kõige tõsisem asi oli kopsukasvaja avastamine. ”Pärast viirust tundus ühe patsiendi köha natuke teistmoodi kui tavaliselt. Kopsuröntgen kinnitas, et oligi kasvaja.”

Seni on kõige rohkem ette tulnud hooajatõbesid paragrippi ja adenoviirust. Peale nende on rohkem vererõhuhädasid ning ületöötamisest tingitud pigistustunnet südames ja seedevaevusi.

Et haigus ei küsi kellaajast, siis tuleb patsientide kõnedele vastata ka südaöösel. Koduvisiididki venivad vahel hiliste õhtutundideni välja. Svea Rosenthal ütleb, et ainult ühel korral pole ta oma patsienti mõistnud. Ühel päeval, kui oli olnud eriti palju koduvisiite teha, oli ta lõpuks jõudnud noore mehe juurde, kes oli telefonitsi väitnud endal palaviku 37,2 olevat. Kui päevatööst väsinud arst lõpuks haige mehe ukse taga koputas, kostis seestpoolt rõõmus jutuvada. Noortel polnud olnud mahti arsti ära oodata ning pidu oli lahti löödud. Arsti kutsumise põhjus, nagu selgus, oli vajadus järgmiseks päevaks sinist lehte saada.