Ehkki vaimselt tasakaalutute inimeste käes on surmava lasu teinud nii mõnigi relv, ei ole meil vaja relvaloa taotlemiseks küsida psühhiaatri hinnangut. “Kõigepealt läksin vanas usus psühhoneuroloogiahaiglasse küsima paberit, et mul pole selle majaga midagi pistmist,” meenutas Tartu kaitseliitlane, kuidas ta hiljuti asus relvaluba taotlema, “psühhiaatrid saatsid mu juba ukselt tagasi, perearsti juurde. Perearst, kes nägi mind esimest korda elus, püüdis mind ikkagi saata vaimuhaiglasse tõendi järele. Psühhiaatrid torisesid seepeale, et perearstid ei tea midagi.”

1997. aasta lõpust kehtib tõesti kord, mille järgi kogu vastutus relvaloa arstitõendi eest lasub perearstil. Viimasel on küll õigus suunata taotleja eriarsti juurde, aga seda vaid vajaduse korral.

Kirglik õiglusejanu tuleks kindlaks teha

Kaitseliitlane kõrvutas meie süsteemi Taani omaga, kus Kodukaitsesse astujale tehakse psühhiaatri või psühholoogi juuresolekul põhjalik suuline test.

“Testist peaks välja tulema, kui inimesel on varjatud soov jõuga õiglust jalule seada ja kuidas ta käitub kriisiolukordades,” pidas kaitseliitlane sellist korda asjakohaseks.

Tartu perearst Lea Miidla-Leitu kinnitas, et probleemi pole, kui ta tunneb ja teab oma patsienti. “Kuid perearstisüsteem on ju kestnud nii lühikest aega. Inimene tuleb mõnest teisest maakonnast, hakkab minu patsiendiks ja küsib relvaluba. Mul on tema eest väga raske vastutada.”

Ka Pärnu perearst Linda Allik ei tahaks võõrast oma vastutusele võtta, sest relv on ju tapariist. Ta leidis, et haige inimese kätte ei tohiks anda ei rooli ega relva.

“Ühele vanale südamehaigele olen kirjutanud ka paberi, mis jättis ta juhiloast ilma,” tunnistas Linda Allik.

Alliku arvates on väär, et psühhiaatrid ei anna perearstile kasutada andmeid tema piirkonna psühhiaatriliste haigete kohta. “Nii enda ohutuseks kui ka õigete otsuste tegemiseks pean teadma oma jaoskonna skisofreenikuid,” oli ta veendunud.

Psühhiaatrid enam tõendeid ei anna

Kuressaare perearst Ingrid Tamm ütles, et tema saadab ikkagi kõik esmase relvaloa taotlejad psühhiaatri juurde. Tallinna perearst Svea Rosenthal aga toetas kehtivat süsteemi ja leidis, et tema on perearstina tegutsenud küllalt kaua, vastutamaks oma patsientide eest. Ka psühhiaater näeb ju inimest esimest korda, põhjendas Rosenthal.

Rosenthal annab ise välja ka tõendeid amatöörjuhi loa saamiseks ning kinnitas, et on mõlemal juhul võrdselt range.

Kaitseliidu Tallinna Maleva pealiku Mart Puusepa selgitusel nõudis kaitseliit varem relvataotleja käest tõendit, et ta ei ole olnud kunagi arvel psühhoneuroloogiahaiglas ega ka Wismari haigla narkoosakonnas.

“Hiljem tuli välja, et Wismari haigla ei kontrollinud neid andmeid üldse, vaid kirjutas niisama tõendile peale. Nüüd on olukord sealmaal, et ka psühhoneuroloogiahaigla ei väljasta enam mingisuguseid tõendeid.”

Puusepa sõnul on isiklike relvade muretsemine kaitseliidus viidud siiski nii pikaajaliseks, et selle ajaga jõuab inimest tundma õppida.

“Malevapealikul on õigus keelduda kaitseliitlasele isikliku relva muretsemise luba andmast, ilma et ta peaks seda põhjendama.”

Samas ütles Puusepp, et relvataotlejaid jääb järjest vähemaks. Pigem annavad mehed isiklikke relvi järjest rohkem maleva relvaaita hoiule. Relva ei taheta kodus hoida.

Osalt on põhjus selles, et ükski aasta ei lähe mööda, ilma et mõnelt mehelt poleks korteriröövi ajal relva varastatud, ükskõik kui peenes seifis ta seda ka hoiaks.