See teine n-sõna
Laine Jänese riigikogu aseesimeheks saamise kohta suskas ettevõtja Rein Kilk paar päeva tagasi Kuku raadio „Keskpäevatunnis”, et sellega kanoniseeritavat ta märtriks. Eelmisel nädalal pakkus Jürgen Ligi detailsemat analüüsi Jänese valitsusest lahkumisele: tema erakonnakaaslane, endine kultuuriminister tõrjuti välja, „nokiti surnuks”, sest ta on naine.
Rahandusminister ütles „Reporterile” veel: „Kõik naisministrid, kes just tühjad kohad ei ole, nokitakse surnuks.” Erandiks olevat Ligi sõnul need, kes on vahedad enda kaitsjad, nagu uue valitsuse ainuke naine, keskkonnaminister Keit Pentus. Koalitsioonipartneril IRL-il ei olnud ka isegi spekuleeritavas valitsusse asujate nimekirjas ühtegi naist.
Rariteetne naine
Naine saab Eesti valitsuses sama rariteetseks nagu tumedama nahatooniga inimesed siin sulavate hangede vahel. Ühed n-probleemid mõlemad, tundub olevat kahetsusväärne avalik arvamus. Sealjuures on naiste osalus ministrite hulgas läinud sirges langevas joones, mis ennustab ülejärgmisse valitsuskabinetti neid miinus ühe.
Alati on naisi pääsenud riigikokku vähem, kui neid on proportsionaalselt kandidaatide hulgas. Eestis on naisi parlamendis vähem kui Iraagis, rääkimata võrdlusest enamiku Euroopa riikidega. Samal pulgal oleme küll oma Baltikumi naabritega.
Ei ole tarvis asudagi analüüsima naiste vähese poliitikas osalemise sügavamaid põhjuseid, esimene ja peamine barjäär paistab välja juba poliitikas olijate keelekasutusest. Vaikimisi on poliitik mees ja naist käsitletakse anomaaliana. „Meesminister” on kole moodustis, mida keel ei paindu õieti hääldamagi, naisministrite puhul rõhutatakse aga sugu iga maininguga. Kilk ei oleks ilmselt rääkinud Jänese kanoniseerimisest, kui too oleks mees. Ligi ei oleks pakkunud seda kellegi ministrikohalt lahkumise põhjuseks. Siinsamas Eesti Päevalehe külgedel on valimistel fenomenaalse tulemuse saavutanud Kaja Kallas arutlenud, et meeskandidaadilt ei oleks keegi nii detailselt eraelu kohta uurinud kui temalt.
Kuigi Eesti poliitikas on sugu oluline vaid siis, kui tegemist ei juhtu olema mehega, tunnistavad vaid vähesed seda kuidagi probleemiks. Kui aga sugu üldse mingit rolli ei mängiks, siis ei keerutataks poliitikas ümber n-sõna nagu karjakoer oma saba taga ajades. Ja siis oleks naisi ministrite hulgas kolmeteistkümnest seitse, proportsionaalselt elanikkonnaga, mitte üks nagu nüüd. Jutt, justkui sobiksid naised juhtivatele või poliitilistele töökohtadele meestest vähem, saadab meid otseteed tagasi kiviaega, kus mehed peavad ennast mammutiküttidena tõestama.
