Seitse aastat Riigi Kaitset. Kui kaua veel?
Kuidas tekkis mõte hakata Riigi Kaitset välja andma?
Madis Mikko: 2003. aasta sügise kõrgematel riigikaitsekursustel tekkis toonastel kursuslastel Peep Kalal ja Vallo Toometil küsimus, miks ei valgustata perioodiliselt neid teemasid, millest on kursustel juttu. Ilmusid küll ajakiri Sõdur ja ajakiri Kaitse Kodu, ent need täidavad nišši erialaliselt. Üldisemat väljaannet ei olnud. Sama kursuse ajal ilmus esimest korda ka ajakiri Diplomaatia ja seda õigustatum oli Kala ja Toometi küsimus. Pärast kursuseid hakkas Eesti Päevaleht uurima, kas sellist väljaannet on üksiknumbrina võimalik välja anda. Selgus, et on, ja sellest kasvas välja kord kvartalis ilmuv väljaanne Riigi Kaitse. Pealkiri sai meelega lahku kirjutatud, et ajaleht hõlmaks laiemat pilti kui kitsas riigikaitse.
Margus Kolga: Mina selle esimese jutu ajamise juures ei olnud. Kuna ma töötasin sel ajal Baltdefcolis ja mul oli võimalik vaadata asjale akadeemilisema pilguga, siis Madis palus mul lehe kontseptsiooni läbi mõelda. Alguses oli see vaid ühe numbri tegemine ja mõtlesime, et vaatame, mis välja tuleb. Kui esimene number valmis sai, vaatasid kõik, et päris hea toode ja võiks proovida veel. Nii see konveier tööle läks.
Urmet Kook: Lehe poolt oli asi nii, et sel hetkel tegi Eesti Päevaleht temaatilisi lisasid. Me püüdsime teha lisasid, mis poleks tüüpilised reklaamiprojektid, vaid sisulised lehed. Esimese Riigi Kaitse koordineerija oli meie poolt Vallo Toomet ja see oli tõesti mõeldud üksiknumbriks. Järgmise lisalehena ilmus juba kuu aja pärast transiidi-eri. Vallo kutsus minu kui riigikaitsehuvilise appi. Esimese numbri agenda määras see, et teatud poliitiliste muutuste tõttu oli taas kord üles kerkinud palgaarmee teema. Meie mõte oli laiemalt lahti kirjutada, kuhu Eesti riigikaitse liigub.
Hellar Lill: Üks võimalik nimi, mis poolnaljatamisi Riigi Kaitse kõrval läbi käis, oli Söda. Söda tekkis sellest, et Päevalehel ilmus selline lisa nagu Möte. Kui aga Urmet rääkis palgaarmeest, siis Riigi Kaitset tehes ei ole me algusest peale püüdnud olla ühe või teise mõtte pooldajad ja propageerijad, vaid oleme püüdnud teemad lahti seletada, tuua poolt- ja vastuargumente.
Ühest küljest on olemas Sõdur ja Kaitse Kodu, teiselt poolt igapäevane meedia, mis ju ka tegeleb samade teemadega. Kuhu Riigi Kaitse nende vahel sobituma pidi?
Kook: Me nägime seda kuskil seal vahepeal. Kuna Riigi Kaitse ilmub Eesti Päevalehe vahel, siis on tagatud üsnagi suur auditoorium. Teisalt oli mõte ikkagi see, et mingite asjade tagamaad tuleb lahti rääkida. Kui algul oli Riigi Kaitse temaatiliselt väga killustunud, siis hiljem leidsime, et parem on teha temaatilisi erinumbreid, mis on osaliselt päevakajalised ja kus on ka kindlad rubriigid, aga mis keskenduvad siiski kindlale teemavaldkonnale. Näiteks väga huvitav Riigi Kaitse number ja minule endale siiani väga südamelähedane oli terrorismi-eri. See näitas, et riigikaitse on oluliselt laiem teema kui see, et keegi, relv käes, kuskil sõdib.
Mikko: Aasta alguses leppisime kokku, mis valdkondade erinumbrid ilmuvad: näiteks haridus, NATO jne. Minu meelest on see ennast ära tasunud. Riigikaitsealase mõtte turustamise külje pealt vaadates oli lahendus, et ta ilmub päevalehe vahel, suurepärane mõte. See annab tohutult suure lugejaskonna võrreldes näiteks Kaitse Kodu või Sõduriga. On selge, et mürsu trajektoori ei ole mõtet 40 000 inimesega lahata, küll on sellel oma koht eraldi spetsiifilises väljaandes. Laiemalt kaitsepoliitikaalaseid tekste on võimalik inimesteni viia aga just üleriigilise päevalehe vahel.
Kolga: Kaitse Kodu ja Sõduri puhul kehtib eeldus, et nende lugemiseks pead sa ise teadlikult ajakirja tellima. Meie eesmärk oli püüda ka juhuslikku lugejat, kes on temaatikast huvitatud.
Üksiknumbrist arenes seega kiiresti järjepidev väljaanne, mis on nüüdseks ilmunud juba seitse aastat. Mis selle tagas?
Kook: Minu meelest tagas Riigi Kaitse õnnestunud käimasaamise see, et ministeerium ei käsitlenud seda kui puhtalt propagandaprojekti. Teisalt ei käsitlenud leht seda kui reklaamiprojekti. Mõlemad leidsid, et see peaks olema ajakirjanduslikult huvitav väljaanne. Seetõttu nähti tekstidega väga palju vaeva. Toimetati, saadeti tagasi, lühendati ja otsiti põnevaid isikuid, keda intervjueerida. Mul õnnestus Marguse abiga näiteks Riigi Kaitse jaoks intervjueerida Uffe Elleman-Jensenit (Taani endine kaitseminiser – H. R.), Max Jakobsoni (Soome välispoliitika ekspert – H. R.), Javier Solanat (endine NATO peasekretär, EL-i välispoliitika kõrge esindaja – H. R.). Sellised asjad andsid lehele väga palju kaalu juurde. Kui emb-kumb pool sellest teest peaks loobuma, siis see oleks Riigi Kaitse kui väljaande surm.
Lill: Rääkides auditooriumist ja mis selle kujundas, siis need tekstid ei olnud mõeldud pikaajalistena ja akadeemilistena, vaid laiemale auditooriumile. Tegelikult aga on nende baasil olnud võimalus väga palju edasi kirjutada. Nendel samadel riigikaitse kursustel, kus idee tekkis, kasutatakse neid tekste teemade sisse- või väljajuhatamiseks tänaseni, samuti riigikaitse õpetuse raames koolides.
Mikko: See tähendab, et tänaseks on kujunenud välja Eesti riigikaitse mõtte arhiiv ja nende väljaannete kaudu on võimalik täiesti selgelt selle mõtte arengu jälge ajada. Kindlasti tasub seda edasi ajada, sest ainult turul Eesti riik, lugeja ja rahvas seda väljaannet välja ei vea.
Kolga: Urmet ütles, et mõte oli püüda olla võimalikult erapooletu ja anda kõikidele võimalus rääkida. Artikleid kokku leppides ei kirjutanud me väga palju ette, mida ja kuhu suunda või kuidas tuleks kirjutada. Lihtsalt anti teema, lühidalt paar märksõna – ja palun kirjuta. Sisuliselt me midagi ümber ei teinud ja midagi välja ei jätnud. Seda kunagi isegi ei arutatud.
Urmet, sina olid mitu aastat Riigi Kaitse vastutav toimetaja. Kas sul ei olnud hirmu, et ministeerium tahab liiga palju teemasid ette kirjutada?
Kook: Eks algul ikka oli ja eks neil oli ka minu suhtes hirm. Aga tegelikult oli meil Mötte näol formaat ees olemas. Üldiselt läksid need kartused paari esimese numbriga üle. Toimusid sisukad arutelud, mis teemad võiksid lehes olla, ja jagasime ülesanded omavahel ära. Kui ajakirjanik peab riigivõimuga koostööd tegema, tekib ühel hetkel ikka küsimus, kas sa ei hakka propagandat tegema. Reaalne tulemus oli see, et sellist probleemi ei tekkinud kunagi.
Lill: Urmet oli tegelikult väga kõva filter. Me ikka mõnel korral vaidlesime, ja väga tugevalt vaidlesime. Aga sellest sai leht ainult tugevam.
Mikko: Nagu ma ütlesin, siis kindlat nimelist toimetust meil ei olnud. Selle tulemusel olid arutelud vabamad. Isegi kui mõni teema või kirjutaja kukkus ära, ei olnud suurt probleemi. Väga mõnus demokraatlik õhkkond valitses.
Kook: Herman Simm kukkus ühel korral ära. Ju tal oli midagi tähtsamat teha või kirjutas mujale.
Kolga: Ka minul õnnestus puhvrit mängida, sest töötasin Baltdefcolis, mitte kaitseministeeriumis. Aga eks Urmet ikka mõnikord tõstis häält ka meie peale, kui näiteks nädalavahetusel oli mõni tekst tulemata. Mäletan, et kui üks minu tellitud kirjutajatest oli jätnud kirjutamata, siis veel laupäeva hommikul enne paadimatkale minekut tuli asi kiiresti joonde ajada. Lõpuks oli distsipliin ikkagi suhteliselt korras, ükski number ei lükkunud kunagi edasi. Minu jaoks oli meeldiv kogemus ka see, et inimesed tahtsid kirjutada. Seda lehte ei olnud raske teha.
Kook: Margus juhib tegelikult tähelepanu hoopis laiemale mõttele. Kui sa vaatad Eesti ühiskonna arvamusliidreid, siis nende ring on tegelikult üsnagi kitsas. Tihti leiavad toimetajad, et mingil teemal on lihtsam tellida lugu ühelt konkreetselt inimeselt, kes tagab kindla kvaliteedi. Tegelikult on meie ümber väga palju inimesi, kellel on vaja julgustust ja platvormi. Väga palju on kasutamata potentsiaali ka hoopis teistes valdkondades.
Kui kiiresti kaitseministeerium õige rütmi sisse sai? Ega teil ju mingit analoogset kogemust ei olnud.
Mikko: Enne seda oli kaitseministeeriumist mingi lehetegemise kogemus minul. Kaks-kolm numbrit võttis korraliku töörütmi tekkimine ehk aega. Lahendust vajasid kõik küsimused, mis puudutavad mahtu, kuidas teksti küljele mahutatakse, milline on pildiruum. See pole lihtsalt teksti kirjutamine.
Kolga: Mina kirjutasin alguses ikkagi päris pikki kirju, et kuidas asi käib. Mida aeg edasi, seda vähem tuli sellega tegeleda.
Lill: Ühel hetkel tekkis inimestes initsiatiiv, nad hakkasid ise teemasid pakkuma. Ütlesid, et on proovinud midagi kirjutada ja ehk seda saaks avaldada. See andis hea tõuke.
Mikko: Kirjutajate ring on tõesti oluliselt laienenud ja ma loodan, et see laieneb veel jõudsalt. Ja leiti üles naised. Meilt küsiti tõsiselt, kas Eesti riigikaitsega ei tegele ka naisi. Neid on tegelikult päris palju. See oli meil ikkagi reegel, et kirjutajate seas oleks ka naisi.
Millised Riigi Kaitse teemad on teile endale enim meelde jäänud? Urmet, sa mainisid enne näiteks terrorismi.
Kook: Terrorismiteemalise lehe tegemine pakkus mulle seetõttu huvi, et terrorism on juba oma olemuselt meediasündmus. Terrorismi eesmärk on külvata hirmu ja meedia kaudu on seda kõige hõlpsam teha.
Kolga: Minul on kõige rohkem meeles esiteks julgeolekuolukord ja uued ohud ja teiseks lehenumber sõjalisest haridusest. Hariduse number oli üks esimesi, mis püüdis võtta kogu valdkonda tervikuna kokku, näidata perspektiivi ja mis on probleemid. Mul tekkis sõjakooli kadettidega ka paar huvitavat kontakti, mis näitas järgmise põlvkonna huvi asjaga edasi tegeleda.
Kook: Mulle on meelde jäänud ka mõned kindlad rubriigid. Näiteks mida tegid Tõnu Tannberg, Ago Pajur ja Toomas Hiio: eesti mees eri mundrites. Terminoloogiakomisjoni rubriik oli ka väga huvitav, kus pakuti sõjandusterminitele eestikeelseid vasteid.
Kolga: Veel oli oluline kronoloogia rubriik. Kaitseväe kronoloogiat kuskil eriti korrektselt ei talletata. Meie hakkasime lehe äärtena igas numbris selle ajavahemiku julgeolekupoliitika ja kaitseväe arengu kronoloogiat esitama. Vähemalt need artiklid, mis mina ise tellisin, lugesin läbi just terminoloogilise pilguga ja vahetasin võõrsõnad terminoloogiakomisjoni kaudu tulnud keeleuuenduste vastu välja. Näiteks ei lubanud ma sõna „simulatsioon” ja „simuleerima”, mida eesti keeles siiani valesti kasutatakse. Eesti keeles tuleks öelda „matkima” ja „simulaatori” asemel „matkemudel”. Simulaatoril töötab simulant, aga kas me tahaksime neid nii nimetada?
Mis on eestikeelsetest militaarsõnadest teie lemmik?
Kolga: Minul on üks. Ma ei tea, kui hästi see on kasutusele läinud – oivakeskus ehk center of excellene. Põhimõtteliselt on see nagu kompetentsikeskus, aga mulle meeldib oivakeskuse kõla rohkem. See tuleb sellest, et excellent on ju oivaline.
Mikko: Üks väga põhimõtteline sõna on ka „tsiviiljuhtimine”. Eesti keelde inglise keelest tulnud „tsiviilkontroll” on ikkagi „tsiviiljuhtimine”. Mitte see, et tsiviilühiskond kontrollib midagi, vaid ta juhib midagi. Paljud asjad on selle väljaande kaudu ka argikeelde jõudnud. Sisuliselt on need kaks sõna väga erinevad.
Kui palju teemavaldkondi on seitsme aasta jooksul veel katmata jäänud?
Kolga: Kindlasti on katmata jäänud teemasid. Valdkond on ju väga lai ja oleneb, millise detailiastmeni teemasid lahata. Vahepeal oli mõte teha igast väeliigist omaette lehenumber. Tegelikult jõudsime teha ainult maaväest. Teised väeliigid jäid reservi. Riigikaitse on nii kiires arengus, et kui vanu teemasid viie aasta tagant üle vaadata, siis saad täiesti uue pilgu.
Kook: Kohe Riigi Kaitse ajaloo alguses tegime kaitseväe relvastuse erinumbri. Täpselt sama teema võiks uuesti teha: võtta aluseks kaitseväe arengukava ja vaadata, mis plaanid seal on.
Mikko: Ma arvan, et praegu on väga aktuaalne seesama teema, millest on tulnud väljaande pealkiri: riigi kaitse. Praeguseks on Eesti sealmaal, kus räägitakse laiapõhjalisest riigikaitsest. See on aina enam ja enam teema, millest võiks teha kohe uue lehe ja näidata, kuhu riik tüürib. Me ei räägi enam ainult sõjalisest aspektist.
Miks teile tundub, et praegust formaati peab uuendama?
Kook: Teinekord tuleb jõuga hoida žanrilist mitmekesisust. Ei tohi olla nii, et lehes ilmuvad ainult arvamuslood. Mul on tunne, et viimasel ajal on see ainult ühte nišši läinud. Võiks olla rohkem intervjuusid, reportaaže, lühemaid ja suuremaid formaate. Võib-olla tasuks mõelda välja midagi, mis tõmbaks ühiskonna väljaandega rohkem kaasa: jutuvõistluse või mälestuste kogumise stiilis. Võiks kaaluda mõnda ühiskondlikku aktsiooni. Aga põhimõte peaks jääma samaks: leht peab seda käsitlema kui sisulist projekti ja ministeerium kui riigikaitset tutvustavat ja seletavat väljaannet, mitte kui kitsast ideoloogilist projekti.
Lill: Õnnestumise lakmustest ongi seni olnud see, et leht ei läinud ametkonna väljaandeks, kus on ostetud leheruum, tähemärkide arv ja nii ta edasi läheb.
Kolga: Võib-olla ei peagi tegema väga palju otseselt midagi uut, aga värskendust on vaja. 25 numbrit on tehtud, nüüd vaadatakse üle, mida paremini teha. Põhiasi, et ideoloogia jääks samaks.
Igapäevase lehetegemise juures on kõige rõõmsam hetk see, kui suvaline lugeja ütleb, et hea artikkel oli. Kui palju olete teie väljastpoolt tagasisidet saanud?
Kook: Kindlasti on palju neid, kes peavadki ütlema, et kõik on tore. Täiesti sõltumatute noorte inimeste kiitus on aga ikkagi kõige parem. Kõige toredam on see, kui koolist helistab ühiskonnaõpetuse- või ajalooõpetaja ja küsib lehenumbreid juurde.
