Saarestikku pääseb vaatama mitut moodi: purjekaga või bussiga, autoga või jalgrattaga.Viimast eelistades on lihtne peatuda ja kiirust on vaid niipalju, et pääsed küll edasi, kuid millestki huvitavast mööda ei vura. Ja mis kõige olulisem – kuuled looduse hääli ja tunned lõhnu. Hilissuvine Turu saarestik lõhnab kuumuses ja kuivuses küpsenud mesika ning pohlade järele.

Ringtee, sillad, praamid ja laevad. Turu saarestik jaguneb kaheks – sise- ja välissaarestikuks. Silmatorkavam vahe on erinev loodus. Sisesaarestik on mannermaale lähemal, seal on metsa ja põllumaid. Vee lähedusest annavad märku vaid tihedalt hundinuiasid täis kuivatuskraavid. Kalastus ei ole sisesaarestikus kunagi olnud peamine elatusvahend, ikka vilja ja varajase kartuli kasvatamine.

Välissaarestikus on pilt teine. Seal on loodus karmim, kivisem ja vesisem. Metsa enam ees ei ole ja vett näed peaaegu kogu aeg.

##Turu saarestikku võib minna avastama mööda saarestiku ringteed, mis on ühtekokku 250 kilomeetrit pikk. Ringtee on saarte vahel ühendatud kas sildadega, praamidega (kollast värvi ja tasuta) või ühenduslaevadega (valged ja tasulised). Tänavu maksis täiskasvanu pilet kaks eurot, laps ja jalgratas üks euro. Ühendus on väga hea, suuremad praamid sõidavad iga 15 minuti tagant ja väiksemad siis, kui ületahtjad nähtavale ilmuvad. Üks võimalus rattateed lühendada on sõita Turust bussiga saarestiku südamesse (kaugeim lõpp-punkt on Houtskäri). Tasuta informatsiooni (kaarte, sõidugraafikuid jms) saab i-punktidest või netist (www.saaristo.org).

Vabandage, anteeksi, ursäkta. Turu saarestik on rootsikeelne, täpsemini soomerootsi keelne. Soomerootsi erineb riigirootsist eelkõige häälduse poolest. See ei ole laulva intonatsiooniga, vaid väga soomelik (või eestilik). Kuna aga turism on tänapäeval üks suuremaid tuluallikaid, oskab enamus ka soome keelt. Rootsi keelealal viibimist tuletavad meelde nimesildid. Ikka ja jälle loed, et oled saabunud kas mõnda bysse (küla), össe (saar), skäri (laid) või näsi (nina). Näiteks Galtby, Iniö, Houtskär, Lempnäs.

Soomerootsi alale viitab ka pea igas suuremas külas taevasse kõrguv jaanipäevavai ehk jaanikuvai (soome k juhannussalko, rootsi k majtång). See pannakse püsti jaanilaupäeval ning jäetakse seisma terveks aastaks. Suve lõpuks on nende peamine kaunistusmaterjal – puuoksad ja lehed – juba pruunikaks muutunud, kuid ehitis ise ei ole oma võlu kaotanud. Rootsikeelse nime maiteivas põhjal samastab osa teadlasi jaanikuvaia Euroopa volbriöö vaiaga. Teised on arvamusel, et see on kuulunud skandinaavia paganlike viljakustseremooniate juurde. Tänapäeval on jaanikuvaiast saanud soomerootsluse sümbol.

Punane maja, kartulimaa ja jatulintarha. Kui tehnika ja mõned üksikud uuemad rajatised välja arvata, on saarestikus kõik suhteliselt vana. See loob teatud idüllilise meeleolu, sest vana stiil näib loodusega palju soojemas vahekorras olevat kui uued külmad kivimajad.

Siin täitub soomlaste unelm – punane maja ja kartulimaa. Muistsete aegade jätk on näha viljeldavas maastikus, mis 1000 aastat tagasi oli tõenäoliselt samasugune kui praegu. Saarestikus elanud esivanemate mõistatuslikule mõttemaailmale viitavad kaljudele laotud kivist labürindiaiad, soome keeles jatulintarha (jatuli on kaugel põhjas elanud müütiliste hiiglaste nimetus), soomerootsi keeles jungfrudans (neiukese tans). Nende vanust ja põhjust, miks neid tehti, täpselt ei teata. Arvamused lähevad lahku. Osa teadlastest peab neid muistseteks kultusekohtadeks, kus rannarahvas käis merel liikumisele kaitset ja turvalisust ”tagamas”. Osa teadlasi peab neid ajaviitemängudeks, osa aga seob saarestiku jatuliaiad kalapüügiga (sest enamus neist paikneb noodakohtade lähedal).

Selliseid kiviringe on mitmel saarel, enamasti on need laotud laugetele kaljudele. Mitmes saarestiku kirikus on labürindid jäädvustatud ka seina- või põrandakaunistustele. Kes neid näha soovib, sellel tasub kohalikelt julgelt küsida. Turistidele mõeldud brošüürid on jatuliaedade asukohtade osas üsna üldsõnalised.