Arvo Kivikas: käin meelsasti jalgsi tööl, mis nakatab teisigi
Kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu on juba aastaid kandnud Kivikase rõivafirma Ilves-Extra toodangut, alates sellest hooajast on Ilvese märgi ISC (Ilves Sportswear Company) parimad “palad” kogu Eesti suusakoondise seljas ja jalas.
•• Kuidas jääte rahule oma sportlaskarjääriga?
Tunnen, et palju jäi saavutamata, kuna psühholoogiline ettevalmistus jättis NSV Liidu ajal soovida. Mul puudus orienteerumises sellise tasemega treener, nagu oli Heino Bergmann, kelle käe all tegelesin koolipõlves aktiivselt suusatamisega. Vaatamata igasugust statistikat hõlmanud andmepangale, mida mu kohta aastatega talletati, sain väga harva tagasisidet, kuidas peaks tipporienteeruja harjutama.
Mind peeti küll orienteerumisrajal väga heaks tehnikameheks, kuid minu arvates oli see müüt.
Vähemalt ma ise nägin endal küll tohutut varu ka tehnikas. Toona treenisime nagu profisportlased.
•• Miks teist ei saanud treener Bergmanni käe all siis hoopis suusatajat?
Orienteerumine istus lihtsalt nii hästi – saavutasin sel alal tulemusi, mis pakkusid rahulolu. Põhiala oli kogu aeg orienteerumine.
Aga olen suusatamisegagi tegelenud kuni tänase päevani. Paraku on kogu aeg olnud nii, et liigun oma füüsilisi võimeid arvestades häbematult kehvasti suuskadel edasi. Näiteks jooksurajal võidan alati neid, kellele suusarajal pikalt kaotan, kuigi olen orienteerumise kõrvalt tegelenud suusatamisega praktiliselt kogu elu. Mu kehalisi eeldusi arvestades peaks olema vastupidi!
•• Loobusite tipporienteerumisest juba 31-aastaselt. Miks?
Lahkusin 1981. aastal NSV Liidu koondisest, kuhu olin kuulunud kümmekond aastat. Tulemuste pooles võinuks ma veel rahulikult edasi teha, aga isu sai täis. Toona olid tüüpilised sellised aastad, kui sain 52 nädalavahetusest vaid kahel korral kodus viibida. Pidev mustlaselu ja kultuuriliselt võõras seltskonnas viibimine põhjustas vaimset stressi. Tuli kogu aeg Moskva meeste pilli järgi tantsida... Vastumeelsus nende inimeste maailmavaate suhtes kasvas aina suuremaks – see kaalus paraku üles ka armastuse tipporienteerumise vastu ning pärssis võidutahet.
Pealegi oli mul NSV Liidu koondisest kõrvaleastumise ajaks juba kolm last. Pere nõudis samuti oma!
•• Kas ja kuidas on sportimine
aidanud teil äris läbi lüüa?
Tahe anda endast parim, mis on spordis läbilöömiseks üheks suuremaks eelduseks, kannustab mind ka ettevõtluses. On kannustanud kõik need kakskümmend aastat, mil olen äri ajanud.
Soovisin, et firmas oleksid parimad töötajad ja et teeksime koostööd oma ala tippudega. Brändi ISC arendamisel on hindamatut abi pakkunud tipud, näiteks kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu või mägironija Alar Sikk, kes on kõige asjatundlikumad inimesed arvustama meie toodetud rõivaste kvaliteeti. Äritegevus on meeskonnamäng ning sellele panustades ja alati maksimaalset tulemust püüdes saab äriski konkureerida kellega iganes.
•• Miks on teie ettevõtte nimi just Ilves?
1978. aastal asutasime koos mõttekaaslastega NSV Liidu esimese orienteerumisklubi, mis sai nimeks Ilves. Lugesin kunagi ühest loomaraamatust, et ilvesed on väga head orienteerujad – mingi nimi tuli klubile ju panna! Peagi alustasime mitmepäevajooksu Ilvesteade korraldamist.
Kui asutasime 1987. aasta 16. novembril spordirõivaid valmistanud tootmis-teeninduskooperatiivi, sai sellegi nimeks Ilves. Ilvese-nimi oli juba nii hästi sisse töötanud ning tundus firmalegi väga sobiv.
•• Kuidas on sportlaskarjäär teile äritegevuses otseselt kasu toonud, peale selle, et õpetas pühendumist ja utsitas alati endast parimat andma?
Eelkõige väga paljude kontaktide näol. Enamik väliskontakte on tulnud sporditutvuste kaudu. Näiteks Peterburi turule aitasid pääseda vanad kaaslased NSV Liidu koondisest, sama oli Läti ja Leeduga.
Soomlane Pentti Hiirijoki, kellele 1968. aastal juuniorina Soomes võisteldes kaotasin, on praegu üks meie edasimüüjatest. Kohtusin temaga üle pika aja 2005. aastal Kanadas veteranide MM-il, kus toimus vanade sidemete taastamine. Kui ta rääkis, et on Soome politseist pensionile pääsenud, küsisin: “Mis sa edasi tegema hakkad?” Penttil polnud plaane. Pakkusingi siis välja, et asugu Ilves-Extra kaubamärgi ISC tooteid Soomes edasi müüma.
•• Olete lõpetanud Tartu ülikooli matemaatikuna ja töötanud teaduste akadeemias osakonnajuhatajana – järelikult lahtise peaga spordimees! Kuidas teil õnnestus sportimist õpingutega ühitada?
Tol ajal oli see keerulisem kui praegu, nüüd ollakse palju paindlikumad. Kindlasti kannatasid mõlemad, nii sportimine kui ka õppimine. Saanuks ma täielikult spordile pühenduda, jõudnuks NSV Liidu koondisse juba varem... Samamoodi maksin lõivu õpingutes – eksamite ajal tuli pahatihti hoopis katsevõistlustel osaleda.
•• Miks jäi teie teadlasekarjäär lühikeseks?
Ma pole teadlase-tüüpi inimene, poole öö või hommikuni raamatute taga istumine polnud mu tugevaim külg. Avanenuks toona võimalus, hakanuks ma ettevõtjaks kohe pärast sportlaselu. Aga see oli siis välistatud – oma äritegevusega tegelemine tähendas sügaval Nõukogude ajal viieaastast vanglakaristust. Võiks öelda, et matemaatika ja teaduste akadeemias töötamine olid mulle nagu asendustegevus, sest hingelt olen olnud kogu aeg ettevõtja.
•• Kui palju teil praegu sportimiseks mahti jääb?
Kui ilm vähegi lubab, käin soojemal ajal igal teisipäeval ja neljapäeval metsas orienteerumas ning laupäeviti ja pühapäeviti kas orienteerumisvõistlustel, lihtsalt jooksmas või siis suusatamas. Üks treeningkord kestab vähemalt poolteist kuni kaks tundi, suusasõidud venivad sageli kolmetunnistekski. Tõsi, lähedaste arvates spordin ehk liigagi palju...
•• Kuidas leiab suure firma juht selleks aega?
1990. aastatel, kui firmat tuli ülesehitada, läksin vormist üsna välja. Alates 2000. aastast olen aga aktiivsesse eluviisi tagasi tulnud. Tundsin ühel hetkel, et tahaksin füüsiliselt paremas vormis olla. Väga lihtne on ju 24 tundi ööpäevas tähtsate tööasjadega ära täita, aga mis kasu sellest on, kui inimene tegutseb töörindel üliintensiivselt, ent lõpetab selle võrra varem?! Sportimiseks kuluv aeg tuleb enda jaoks lihtsalt jõuliselt võtta!
Äriajamiselgi on hea kehaline vorm äärmiselt tähtis – partneritega asju ajades torkab aasta-aastalt silma üha sportlikum seltskond. Eelmisel kümnendil me ei väärtustanud oma tervist ning minagi panustasin selle hoidmisele kindlasti liiga vähe. Siis aga korrigeerisin eluviisi, mis on iseenesest väga lihtne.
Hakkasin näiteks jalgsi tööle käima. Tartu linna äärest, kus ma elan, on kontorisse 3,5 kilomeetrit. Tööle ja koju jalutades tähendab see seitsme-kilomeetrist kõnnakut. Hommikul saab pooletunnise jalutuskäigu jooksul paljud tööasjad läbi mõelda, õhtul koju minnes sobib kõndimine lihtsalt pingete mahalaadimiseks. Praegu on mul rohkem kui pooled nädalapäevad
autovabad ning paljud Ilves-Extra töötajadki on hakanud minu eeskujul talitama.
Elus edasi
Arvo Kivikas,
endine orienteeruja
•• Sündinud 11. augustil 1950
•• Sportima hakkas koolipoisina Rubo Kõverjala ja spordikoolis Heino Bergmanni juhendamisel, Tartu ülikoolis õppides oli tema treener Arne Kivistik.
•• Võitnud orienteerujana NSV Liidu meistrivõistlustel kaks kulda ning 1968–1985 Eesti meistrivõistlustel 52 medalit (19 kulda, 20 hõbedat ja 13 pronksi).
•• Kuulus aastatel 1971–1981 NSV Liidu koondisse.
•• Orienteerumisklubi Ilves asutajaid (1978) ning mitmepäevajooksu Ilvesteade algataja ja paljukordne korraldaja.
•• Võitnud korduvalt medaleid sotsialismimaade karikavõistlustel. Peab oma parimaks sportlikuks saavutuseks sotsialismimaade karikavõitu individuaalarves- tuses (1978).
•• Abielus, seitse last.
•• Sõitis 1996. aastal Rootsis läbi 90-kilomeetrise Vasaloppeti suusamaratoni (lõpuaeg 7:32).
Spordirõivaid tootva firma Ilves-Extra suuromanik (72% aktsiatest), ettevõte riietab nii Eesti, Läti kui ka Valgevene suusakoondist, samuti on Ilves-Extra ligi 650 klubi ühendava Soome suusaliidu ametlik rõivafirma. 2008. aasta 15. märtsil peetakse Soomes esimene naiste suusamaraton ISC Lady Ski.
