„President Ilvese kõne Hantõ-Mansiiskis ei teinud märkimisväärseks mitte teema, millest räägiti, vaid hoopis mõte, mida kõneleja edasi soovis anda,“ arvas Lukjanov.

„Kogenud kõnelejad teavad, et kui soovitakse midagi öelda, kuid mingitel põhjustel pole võimalik seda teha, siis võetakse kasutusele üldistused,“ lisas ta.

Lukjanovi hinnangul sidus President Ilves eestlaste hõimurahvaste saatuse peaaegu filosoofiliseks esseeks vabadusest.

„Ilves ei andnud endale esialgu aru ning hiljem ignoreeris fakti, et riigipea pole oma mõtteväljendustes nii vaba kui mõni intellektuaal. Võimalik, et president käitus sihilikult nii,“ lisas ta.

Ilves ütles oma kõnes, et “Vabadus ja demokraatia olid meie (Eesti – toim.) valik 150 aastat tagasi, kui omariiklusest ei unistanud isegi veel luuletajad. Paljudel soome-ugri rahvastel on see valik veel tegemata”.

„Nagu teada, võib liblika tiivalöök põhjustada orkaani. Soomeugrilased võivad kogu inimkonna hulgas olla tõesti tillukesed liblikad, kuid kogu inimühiskonna asi on vaadata, et need liblikad valel ajal ja vales kohas oma tiivalööke ei teeks. Selliseid, mis võivad saada saatuslikuks liblikatest palju suurematele.“ jätkas Ilves.

Hiljem lükkas Ilves kategooriliselt tagasi süüdistused nagu ta oleks oma kõnes vihjanud oma riiki mitte omavate soomeugri rahvaste Vene Föderatsioonist lahku löömisele.

„Siiski on Ilvese öeldut keeruline kuidagi teistmoodi tõlgendada,“ nentis Lukjanov.

„Jutt „saatuslikuks saada“ võivatest tiivalöökidest mõjus ähvardavalt,“ lisas ta.